Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/09/27/1342520t1h8873.jpg)
Praegu on ettevõtete juhatustel ja raamatupidajatel kiire aeg. Koostamist vajab majandusaasta aruanne, mis koosneb põhiliselt raamatupidamise aastaaruandest. Eestis on üle 8000 ettevõtte, kel on oma tegevusvormist või -mahtudest tulenevalt auditi või ülevaatuse teostamise kohustus või kes on selle omanike huvidest lähtuvalt ise tellinud.
On piiratud arv viise, kuidas audit või ülevaatus saab lõppeda. Levinuimad neist on puhas või märkusega otsus (kõnekeeles väljendudes), harva ka vastupidine („eitav“) otsus. Eespool mainitud järeldusotsuse tüübid on ehk laiemale avalikkusele intuitiivselt paremini mõistetavad kui neljas võimalus: arvamuse avaldamisest loobumine. On arusaadav, et neile kes pole auditi ja ülevaatuse köögipoolega lähemalt kokku puutunud, võib selline otsuse tüüp tekitada parajat segadust stiilis „mis mõttes?“, „kas audiitor siis ei teinudki midagi?“, „mis see tähendab?“, „mille eest ma siis maksin?“ jne.
Kui hakkab tunduma, et auditi või ülevaatuse tulemusena võib osutuda vajalikuks kõnealuse arvamuse avaldamisest loobumise otsuse väljastamine, peaksid audiitorid omalt poolt tegema kõik, et oma kliendile selgitada sellise otsuse tüübi tähendust ja tagamaid. Mis need siis on?
Näiteks auditi puhul juhendab audiitorit sellises olukorras eraldi standard, mille asjakohane punkt sätestab: Audiitor peab arvamuse avaldamisest loobuma siis, kui ta ei suuda hankida piisavat asjakohast auditi tõendusmaterjali, mille põhjal kujundada arvamust, ning teeb järelduse, et avastamata väärkajastamiste, juhul kui neid esineb, võimalikud mõjud finantsaruannetele võivad olla nii olulised kui ka läbivad.
Asjaolusid, mis võivad tingida sellise otsuse väljastamise, on sisuliselt loendamatu hulk, kuid tegelikkuses osutub väga harva mõne asjaolu mõju lõpuni välja selgitamine audiitorile üle jõu käivaks. Oluliseks erandiks on siin ehk juhud, kus ettevõtte juhatus mingil moel tahtlikult audiitori ligipääsu auditiks vajalikele dokumentidele või muudele infoallikatele.
Suurim müüt kõnealuse otsuse tüübi juures on see, et kui audiitor annab välja arvamuse avaldamata jätmise järeldusotsuse, siis aruande kasutajad justkui ei saaks sellest mingit infot auditi ega audiitori töö kohta. Vastupidi – audiitoril on kohustus oma audit või ülevaatus ikkagi korrektselt lõpuni viia, mis sest et ükskõik millises faasis võis audiitor avastada asjaolu, mis lõpuks tingib arvamuse avaldamata jätmise. Samuti on audiitoril kohustus esitada järeldusotsuses kõik auditi käigus talle teatavaks saanud olulised väärkajastamised, mitte ainult sellised, mis tingivad kõnealuse otsuse tüübi. Et oleks puust ja punaseks tehtud – eeldusel, et audiitor on arvamuse avaldamisest loobumise põhjuse arusaadavalt kirja pannud ning aruande lugeja on tasemel finantskirjaoskusega, võib viimane audiitori aruannet lugedes järeldada, et jättes kõrvale asjaolu, mis tingis taolise otsuse ja mis on seal ka kirjas, on ettevõtte finantsidega olulises osas kõik korras.
Loodetavasti selgitab ülaltoodu veidi arusaamatust, mis vahest arvamuse avaldamisest loobumise otsusega kaasneb. Nagu kirjeldatud, annab ka selline otsus tegelikult palju infot ettevõtte käekäigu ja auditi kohta.
Autor: Märt-Martin Arengu, vandeaudiitor