Kasemahla kogumine on nagu lehma lüpsmine

Koguja: Ando Eelmaa saadab juba aastaid Itaalia poole tonnide viisi kasemahla. Foto: Liis Treimann

Padise kandi mehel Ando Eelmaal on sinilillede õitsemise ajal kiire: kasemahl ootab kogumist ja Itaaliasse eksportimist.

Harjumaal Padise lähedal tegutsev talunik ja ligi 900 hektari metsa omanik Ando Eelmaa, kelle suguvõsa on samas paigas elanud vähemalt 300 aastat, on kasemahla kogumisega tegelnud sajandivahetusest saati. «Kõik algas tänu juhusele,» ütleb ta. «Leidsin lihtsalt sobiva partneri, kes oli mahlast huvitatud. Temal oli vaja ja mul oli pakkuda.»

Mahl ei jõua lettidele siiski mitte kolmeliitristes purkides, nagu nõukaajal kombeks oli, ka mitte pudelisse villituna supermarketites, vaid hoopis Lääne-Euroopa apteekides. Peetakse ju kasemahla hindamatuks toidulisandiks.

Tänavu mahla vähem

Kevad möllab metsas täie jõuga: linnud laulavad, liblikad lendavad ja sinililled õitsevad. Kui tavaliselt annavadki just esimesed sinililled mahlakogujale märku, et käes on õige aeg sammud metsa seada, siis tänavu läks teisiti.

«See on tegelikult väga erandlik – kord varem on ka siiski olnud –, et juba talvel jookseb suur osa mahlast ära, kui valitseb sula ja ilmad on soojad,» nendib Eelmaa. Mullusega võrreldes annavad puud mahla kuu aega varem.

«Tänavune mahlajooks on üsna kehv, kuigi justkui peaks täiesti õige aeg olema,» räägib Eelmaa, kellele mahlakogumine sugugi põhiline tegevusala pole. Peamise sissetuleku annab talle hoopis metsa- ja põllumajandus ning maheveisekasvatus.

Õige mahlakask on Eelmaa hinnangul suure võraga terve puu, mille tüve läbimõõt peaks olema vähemalt 20 sentimeetrit. Kui puurida auk väga suurde puusse ja tarvitada mahla vaid ise, koguneb nestet liialt palju – seda ei jõua ära juuagi ja tegu oleks raiskamisega.

Auk tuleb tüvve puurida umbes 40 sentimeetri kõrgusele maapinnast, kuid võib olla ka kõrgemal – oleneb, millist voolikusüsteemi ja kaldeid kasutada. Muidugi võib puurida augu ning toppida sinna puupulga, mida mööda mahl anumasse tilgub, ent Eelmaa sõnul võib kasutada ka intelligentsemaid meetodeid. Vaja on head drelli, mis puurib viie kuni kümne sentimeetri sügavuse aegu, sobiva läbimõõduga voolikut ning muidugi anumat.

Ülased lõpetavad mahlajooksu

Mahlakogujast ettevõtja kasutab 15-liitriseid nõusid ja korraliku mahlajooksu ajal, st mitte nagu tänavu, on see ööpäevaga kindlasti täis. Tähele tuleb panna sedagi, et mahl voolab taimes just päevasel ajal, ja mida intensiivsem  päikesepaiste, seda rohkem mahla tuleb. Mahlavool peatub, kui temperatuur langeb nullist allapoole. «See on nagu lehmalüps,» naerab Eelmaa, «sellega tuleb kogu aeg tegelda.»

Ta kogub mahla tuhandeliitristesse mahutitesse, need lähevad jahutamisse ning siis ootab juba ees kolmepäevane reis Itaaliasse.

Kasemahla kogumine lõpeb, kui – nagu vanarahvas ütleb – kask oksendama hakkab. Mahl muutub häguseks, halliks ja ebameeldivalt hapukaks, kui pungad on hiirekõrvul ja metsaalune ülaseid täis. Parim neste voolab puutüves siiski mahlakogumise aja algul ja see kestab umbes kaks nädalat.

Kui nõukogude ajal maksis kolmeliitrine purk kasemahla alla rubla, siis Soomes tuleb pooleliitrise pudeli eest välja käia kuni 9 eurot. Ilmselgelt on seda meie turu jaoks liiga palju, ning Eelmaa on kasemahla müügi suhtes Eestis skeptiline.

«Ma arvan, et keegi ei ostaks. Mina küll ei ostaks,» ütleb ta veendunult. «Mõned on proovinud seda jaeturul müüa, ennast kehtestada, aga see pole õnnestunud. Paar aastat on nad tegutsenud, aga siis on huvi kadunud, sest müüdav kogus on väga väike.»