Viinale ei!

Kadugu eneseväärikus: maikuus peetakse Moskvas piirivalvurite päeva ning Gorki pargis – nagu mujalgi Venemaa pealinnas – harrastatakse viinajoomist ikka purskkaevus. Foto: AFP/SCANPIX

Vähe on inimesi, kes pole kunagi purjus olnud ning kassiahastust põdenud. Kahjuks. Teie ees on kolm meest, kes viinakuradi endast eemale peletada suutnud.

Läinud nädalal Eestis alanud alkoholi liigtarvitamisest hoidumise kampaania «Vähem on parem» raames on alljärgnevad lood eriti päevakorral. Ainult et – need mehed ei võta vähem. Nad ei võta praegu üldse.

Mikk Tamme (30), vabakutseline konsultant

Varem sai alkoholi tarbitud päris korralikult. Vahel sai nalja, vahel sai lollusi tehtud, kuid et joomine oleks suhteid lõhkunud või töötegemise võimalusi vähendanud, ma ei arva.

Võib ju vaielda, kas heas seltskonnas napsivõtmine on hea või halb – keelepaelad lähevad rohkem valla, tekivad paremad inimestevahelised sidemed jne, aga teisalt… Neil hommikutel, kui päris paha olla oli, tekkis küsimus, milleks seda vaja on. Ja neil õhtutel, kui keelepaelad vahel liiga valla läksid, tekkis samuti küsimus, mis selle mõte on.

Vahel sai endale öeldud, et täna on viimane kord, edaspidi piirdun kolme klaasiga. Mõneks ajaks jäi see lubadus ka püsima.

Olen näinud oma elus päris lähedalt, milliseid koledaid asju võib alkohol inimestega teha, ja seepärast küsisin endalt, mida joomine mulle tegelikult annab. Või et – mida ma kaotan? Väga kena, kui saame sõpradega baaris kokku, see tekitab mõnusa tunde, et meil on ühisosa. Ent kas see ühisosa – tõsta klaasi – on tõeliselt tähtis?

Paar kuud enne, kui otsustasin alkoholist täielikult loobuda, tegin lolluse, mille tõttu teised inimesed ehk ei saanudki nii palju haiget, kui ma arvasin, aga see mõjutas mind palju. Mis juhtub, kui juuakse üksjagu palju ja lähedal on kaunid daamid? Võib juhtuda kõrvalehüpe, ja nii juhtuski. Tundsin ennast pärast seda väga halvasti.

Aasta enne alkoholist loobumist sattusin kuuks ühte Nepali budistlikusse kloostrisse, kus otsiti vastust küsimusele: miks? Mis teeb mind tegelikult õnnelikuks ja rahulolevaks? Kas alkoholi tarvitamine ja sellest saadav mõnu on väärtus, mis kestab kauem kui mõni tund?

Aasta hiljem läksin samasse kloostrisse tagasi ning andsin seal lubaduse käituda lähedastega eetilisemalt, hoolivamalt ning mitte tarvitada aineid, mis teevad meele segaseks. Otsustasin proovida. Kloostris pakutakse võimalust anda lubadus terveks eluks, aga seda ma ei teinud, küll aga pooleks aastaks. Et kui pool aastat vastu pean, võiks seda lubadust pikendada.

Seni on läinud hästi. See pole suur ja distsiplineeritud alkoholist eemale hoidmine, vaid vajadus juua on ise ära kadunud. Sõbrad, kel oli väärtus, ei kadunud kuhugi, küll aga kadusid teatud tuttavad, kellega sidus vaid see, et sai vahel koos napsi võetud.

Miks ma jõin? Sest olin rahulolematu. Alkohol aitas seda mõneks ajaks summutada. Väga lühikeseks ajaks, ja egoistlikust vaatevinklist on mõneks ajaks summutamine parem kui kogu aeg rahulolematu olla. Mis mulle loobumisel tugevust andis, oli meditatsioon. Viis, kuidas oma meeles rahulolu leida. Nägin alternatiivset teed rahulolematusega töötamiseks. See ei ole kiire, aga võib see-eest olla püsiv lahendus.

Hannes Lents (32), Terve Eesti Sihtasutuse tegevjuht

Esimest korda jõin 6. klassi klassiekskursiooni ajal õlut, mida ühel klassikaaslasel oli õnnestunud kodust kaasa napsata.

9. klassis saadud esimene «mälukas» on mul aga eredalt meeles. See juhtus põhikooli lõpupeol meie toonase klassijuhataja suvilas, mis asus muust asustusest suhteliselt kaugel. «Mäluka» põhjustas, nagu ma mäletan, viski ja kokakoola koks. Kõik 9. klassi peod olid kangema kraamiga – hästi on meeles lõbus seltskond, peod, ööklubid, kuigi vanuse poolest poleks meid sinna lasta tohtinud. Üheks oli näiteks Pirital tegutsenud ööklubi Piraat, kus jõime ja lällasime. Olime täiesti tavalised 90ndate noored, ma ei usu, et eakaaslastest joomises väga eristusime.

Kui 9. klassis võtsime asja kui seiklust, maitsesime täiskasvanuelu, siis hiljem saigi sellest elu osa. Pidude keskmeks oli alkohol, ma ei mäleta ühtki alkoholita pidu ja ei mäleta, et mina või sõbrad poleks olnud juua täis.

Põhjuseks, miks ma kümme aastat tagasi vaikselt joomist lõpetama hakkasin, oli esiteks tervis. Mul olid räiged pohmakad, pärast viinavõtmist oli väga-väga halb olla. Hiljem diagnoositi migreen, ja alkohol oligi üks migreeni vallandav tegur.

Aga see teadmine ei pannud mind viinast loobuma. Pigistasin silma kinni ja loobusin kangest alkoholist, et miks ma, kurat, pean siis seda jooma, kui see mulle ei nagunii ei maitse, lähen parem veinile ja õllele üle. Ent purjutamine jätkus, sest ka nendest jookidest on võimalik end korralikult täis juua. Hakkasin valima, millal olen nõus peo hinnaga migreenihoogu taluma, ning neid episoode jäi vähemaks. Samuti suurenes ajaga vastutus oma elu eest ning tuli ka perekond peale.

Lõpliku otsuse alkoholist loobuda tõi see, et ma ei tahtnud leppida, et viin mu tegemisi kontrollib, määrab, kellega või kuidas mul on lõbus. Häiris, et mingi keemiline aine mu elu kontrollib.

Avastasin, et isegi sõprade seas ei tunne ma end vabalt, kui ei joo, sest nemad tarvitavad ju endiselt. Mind ei häiri, kui nad on purjus, sest tean nende veidrusi, aga sõbrad tunnevad end küll imelikult, kui olen kaine. Algul tekkis ruumi lausa vaikus, enne kui sõprade hääled valla pääsesid.

Pidin õppima, kuidas luua kontakti võõraste inimestega. Kui varem arvasin, et olen ööklubis hull tantsulõvi, siis tantsimisest ei tulnud enam midagi välja. Nüüdseks olen kaine peaga teinud läbi pulmad, poissmeesteõhtu ja matused ning absoluutselt ei igatse alkoholi tagasi. Mitte üheski olukorras. Võin võõras seltskonnas luua vabalt kontakte või pidutseda sõpradega nagu meeletu.

Alkoholita elan juba kolm aastat, aga see võttis seitse aastat aega. Nüüd saan olla mina ise – oma vooruste, nõrkuste ja puudustega. Kolm poegagi võivad kindlad olla, et nende issi võib olla lõbus, kurb või vihane, aga see pole tingitud joobest, vaid ta ongi selline.

Kristjan Tamm (32), väikeettevõtja

Täpsustan kohe, et ma pole otsustanud elu lõpuni alkoholist priiks saada, vaid seadsin endale eesmärgi elada aasta alkoholivabalt. Tänaseks on see kestnud umbes kaheksa kuud ja see on olnud emotsionaalselt värvikas aeg – positiivseid muutusi on selgelt rohkem, kui oleks võinud arvata.

Jõudsin selle otsuseni ühel ilusal augustikuu reedeõhtul, kui tavaliselt nädalavahetuse plaane peetakse – et kellele külla või kuhu peole minna. Lugesin lehte, kui mõistsin, et ühiskond on alkoholist liiga läbi imbunud ning et tekkinud on klassikaline olukord: ära süüdista liiklusummikut, kui oled ise liikluses. See oli võõrastav ja vastik tunne, mis mind tol hetkel tabas.

Ühtlasi hakkasin pidama blogi, mis asub aadressil http://www.kaineaasta.blogspot.com. Alustasin seda pühendusega kõigile lastele, kelle vanemad on alkohoolikud, roolijoodikute ja alkovägivalla ohvritele – mind huvitab eeskätt probleemi ühiskondlik mõõde, ehkki jõudsin selle tunnetamiseni läbi muutuse iseendas.

Tähtsamad märksõnad, mida olen selle kaheksa kuuga kogenud, on tohutu rõõm vanemate ja vanavanemate silmis, kes olid algul kahtlevad. Samuti kannustab mind fakt, et vähemalt neli inimest lähimast tutvusringkonnast on otsustanud karsklaseks hakata, kaheksa inimest on aga ligi astunud ja öelnud, et Kristjan, tänu sulle olen tugevasti joogikoguseid vähendanud.

Mis aga kõige tähtsam: läbisaamine iseendaga on sootuks teistes kõrgustes. Alkoholi tarvitamata on stressi tunduvalt vähem, aega on rohkem ja väsimust vähem. Nii näiteks alustasin ehitusfirma kõrvalt sootuks uue ettevõtmisega, hoopis teisest valdkonnast.

Kui algul arvasin, et teen aastase kainusprojekti ära ja siis jätkan harjumuspärast elu, siis praegu võin öelda, et samale rajale tagasi ma ei lähe, ent ka karsklaseks ei hakka. Ja mul on hea meel, et olen andnud oma väikese panuse alkoholi liigtarvitamise märkamiseks. Saatsin presidendilegi kirja ettepanekuga, et Eesti 100. sünnipäev võiks karske olla.

Alkoholi liigtarvitamine arvudes

Meeste protsent, kes vähemalt korra nädalas tarvitavad korraga vähemalt kuus alkoholiannust (s.o korraga

6 pudelit õlut või 6 klaasi veini või 6 pitsi kanget alkoholi):

2000     19%

2002     21%

2004     26%

2006     22%

2008     20%

2010     24%

2012     23%

2011. aastal:

•    Alkoholi liigtarvitajate osakaal rahvastikus oli ligikaudu 35%

•    Eestis oli orienteeruvalt 1440 alkoholi liigtarvitamisega seotud surma, neist pea 80% mehi.

•    Alkoholiga seotud surmade statistiline rahaline kaotus oli ligi 2,1 miljardit eurot.

Allikas: Tervise Arengu Instituut

Alkoholitarvitamise riskipiirid

Täiskasvanud naised ei tohiks

tarvitada üle 1-2, mehed üle

2-3 ühiku ühe päeva jooksul.

1 ühik – 10 grammi absoluutset

alkoholi ehk umbes 1 kange naps

(4 cl), klaas veini (12 cl) või 250 ml 4-protsendilist õlut.

Allikas: www.alkoinfo.ee