Arvamus: Eesti vajab Vihaste Lindude farmi

Angry Birds. Foto: SCANPIX

Sellest, kuidas tuleb olla naabrist parem ja kuidas täna võib mõni õnnestunud neti- või telefonimäng teha ootamatult miljonäriks selle, kes seda ise oodatagi ei osanud, kirjutavad Technopolis Ülemiste juhatuse liikmed Gert Jostov ja Martin Seppälä.

Kaasaegne inimene mõtleb oma tööalast karjääri kujundades ja kavandades, kuidas lihtsalt, kiiresti ja pikaajaliselt teenida võimalikult palju tulu ning saavutada maksimaalne elukestev heaolu. Nii mõtles ka 19. sajandi talupoeg. Siis oli selleks vaja naabritest rohkem maad ja kariloomi. Kulaklus viis küla elu edasi. Kadestamises pole ka midagi halba – eeskuju aitab nõrgemaid järgi.

Nüüd on sama eesmärgi täitmiseks vaja olla tegusate inimeste keskel, kes loovad väärtust ja seda kas ärilistel või isiklikel eesmärkidel ka kulutavad. Ainus vahe on selles, et sajand ja enam tagasi ei tulnud reeglina midagi lihtsalt. Palehigis töötamine oli ka väga edukatele normiks. Nüüd võib mõni õnnestunud neti- või telefonimäng teha ootamatult miljonäriks ka selle, kes seda ise oodatagi ei osanud. Anrgy Birdsi omanikud näiteks.

Ülemiste City on nii oleviku- kui tulevikulinnosa, mis koondab just selliseid inimesi ja ettevõtteid, kes tahavad palju saavutada. Linn, mis toob kokku ka konkurendid, kes tänu tihedale konkurentsile teenivad kõik rohkem kui üksi toimetades. Kasvatavad ühiselt turgu.

Maailmakogemus näitab, et edu sünnib seal, kus (kasvav) edu on juba kohal. Üksnes seal, kus piltlikult öeldes on mobiililevi, saab vastu võtta kõnesid ja neid ka ise teha. Ainult seal, kus on õiged ja vajalikud inimesed saab nendega “juhuslikult” kohtuda.

Soomlaste jaoks on Nokia saatus nagu valus pind toolil. Analüütikud arvavad, et kui Nokia oleks peakontori kolinud ideede, sündmuste ja inimeste keskele, nt Sillcon Vallysse või Shangaisse, oleks võinud edulugu kesta kauem, võibolla tänaseni.

Edu nimelt tuleb tööd teha, mitte meelt lahutada

Eestis ja Soomes on palju kurtmist, et me ei suuda läbi lüüa, me suuda suurte riikidega võistelda, mis on paratamatus. Kellel on rohkem füüsilist (vahel ka toorest) jõudu ehk rohkem inimesi, saadab rohkem korda. Soomel on see aegajalt õnnestunud, kuid tähelennud on jäänud lühiajaliseks. Et maailmaga konkureerida, peame ka piirkondlikult rohkem koostööd tegema. See, et Soome Eesti tööpuudust vähendab, ei ole mitte halb, vaid hea – mida integreeritumad oleme, seda tugevam on meie piirkond ja nii äri- kui ka edupotentsiaal.

Ajalooga paralleeli tõmmates – talupoeg oli edukas seetõttu, et tal oli võimalik teha tööd siis, kui ta seda tahtis ja/või vajalikuks pidas, töö asus kukesammu kaugusel ning ta kontrollis kogu tööprotsessi algusest lõpuni ise. Sellise töökeskkonna poole pürib iga moodne ärilinn ning edueeldused on täpselt samad, mis 150 aastat tagasi. Imed sünnivad ka praegu totaalse pühendumisega.

Väiksematele riikidele ei anna enda Hiina või USAga võrdlemine suurt kasu. Olulisem on koondada kogu kohalik aju- ning arengupotentsiaal ühte kohta – riiki, linna, linnaosasesse, ettevõttesse. Selleks, et seda teha, on vaja luua lisaks ideaalsetele töötingimustele ka ideaalsed elutingimused. Mida lühem on ajakulu töölemineku ja kojutuleku vahel, seda õnnelikum ja tulemuslikum inimene on. Noor inimene peakski enamuse oma ajast veetma tööl – oskusi, kogemusi ja teadmisi omandades.
Austraalia ettekandjaamet arendab küll piiratud sõnavaraga keeloskust, kuid start-upi meistriks nii ei saa.

Tuleb olla teistest parem ja teenida rohkem

Euroopa töökultuuri suurim puudus on, et Euroopa propageerib töötegemise asemel meelelahutust ja tegelemist sellega, millega inimene parasjagu tegeleda tahab. Prantslaste eksperiment 35-tunnise töönädalaga tõi kaasa suurenenud alkoholitarbimise, mitte õnnelikumad inimesed.

Töönarkomaaniast ei saa enam rääkida ka Eestis ja Soomes. Pigem on probleemiks puhkamisnarkomaania. Just seepärast eestlased Soomes tööd leiavadki.

Rahvusvaheline konkurents on valguskiirusel tihenev, eelkõige tehnoloogia arengu tõttu. Kuigi Euroopa Liit tervikuna on maailma suurim majandus, ei võimalda minevikus saavutatu igavest heaolu nautida. Siin elab 7% maailma rahvastikust ja tehakse 50% sotsiaalkulutustest, milles on erakordselt terav vastuolu. Kui me ei eelda, et meie lapsed tulevikus magavad oma töökohal, et oma vanematele ja nende lastetutele õdedele ja vendadele pensionit maksta.

Lähiaastakümnetel näeme, kuidas ka sisserännanud ei taha enam teha musta tööd (nt hotellides koristada või restoranides ettekandja olla), mis praeguseks on küpsematele põlisrahvaste esindajatele vastumeelne. Ainus võimalus leida neid, kes tulevad homme ja ülehomme ning selle töö meie eest ära teevad (et seeläbi ise edasi areneda) on olla atraktiivne, tulupakkuv ja muust maailmast rohkem teeniv majanduskeskkond. Edu saavutamine ei ole aga sugugi lihtne, sest näiteks Aasia piirkond on nõus ninast veri väljas töötama selle nimel, et saavutada paremat elu – tõmbekeskused nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Hiina on selle elavaks eeskujuks.

Uuringud on võrrelnud Euroopa kõrgtehnoloogiliste linnakute, nagu Sophia Antipolis Prantsusmaal ja USAs asuva Silicon Valley edulugusid. Kuigi neil on ühtmoodi head insenerid, ülikoolid ja investeerimisvõimalused, on Silicon Valley konkurentsieeliseks saanud eelkõige tema füüsiline ja kultuuriline keskkond, mis eelpool mainitud aspekte ühendab ja toob nii kokku maailma helgemad pead. Sarnane eesmärk on ka Ülemiste Cityl, millest on õige pea saamas esimene omataoline linnak Baltikumi-Põhjamaade regioonis, kus on ühendatud inspireerivad töö-, elu- ja vabaaja veetmise võimalused.

Väikeriigina peame olema nutikad ja leidma niši, mille tõttu inimesed jätkuvalt sooviksid Eestisse tööle ja õppima tulla. Ka Inglise impeeriumist ei ole võrreldes tema ajaloolise säraga enam palju järgi ja ajalugu näitab, et edu ja valdused kaovad väga kiiresti, eriti siis, kui me ise nende hoidmise nimel igakülgset vaeva ei näe.