/nginx/o/2013/09/20/2391801t1h5837.jpg)
Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu kirjutab vastusena hiljuti Postimehes ilmunud artiklile «Jäätmemajandus sammub vabaturu suunas», et prügifirmade kartell surub riigikogus koos nende ärihuve kaitsvate riigikoguliikmetega läbi jäätmeseaduse muudatust.
Prügifirmade kartell surub riigikogus koos nende ärihuve kaitsvate riigikoguliikmetega läbi jäätmeseaduse muudatust, mis keelab Tallinnal korraldatud jäätmeveosüsteemi juurutamise ja tõukab inimesed jäätmekäitlejate meelevalda.
Jäätmefirmad on mitmel pool väitnud, et linnapoolse korraldatud jäätmekogumissüsteemi hülgamine taastab konkurentsi ja toob tarbijale odavamad hinnad. Mõlemad väited on valed.
Praktikas on alust arvata, et RagnSells ja Eesti Keskkonnateenused on Tallinnas vabaturu tingimustes toimivad piirkonnad omavahel üsna võrdselt ära jaganud. Müstilisel kombel ei tee kumbki firma pakkumisi konkurendi valduses olevale piirkonna teenindamiseks, mis viitab kartellileppele, mille alusel on turg ära jagatud. Konkurentsiamet võiks seda situatsiooni eraldi analüüsida.
Samuti manipuleerivad prügivedajad teadlikult hinnaga, väites, et vabaturu hinnad on 30 protsenti linna korraldatud jäätmekogumisest kallim. Tegelikult on Põhja-Tallinnas linna keskmine ehk õige turuhind. Näiteks 800 liitrise konteineri tühjendamine maksab 4,50 eurot.
RagnSells tühjendab Lasnamäel sama suure konteineri 3,43 euroga, Nõmmel 3,54 euroga, seevastu Kesklinnas 5,19 euroga ja samasse kanti on hind ka Haaberstis ja Kristiines. See tähendab, et mõnedes linnaosades hoitakse hinnatase endale argumentide saamiseks kunstlikult all ja lastakse hinnavahe kinni maksta teiste linnaosade tarbijatel. Hinnavahe erinevates linna piirkondades on ebaproportsionaalselt suur. Tallinnal sellist hindadega manipuleerimise võimalust ei ole.
Prügi sorteerimist karistatakse
RagnSells karistab jäätmete liigiti kogujaid. Kui Põhja-Tallinnas on kartongi ja paberi äravedu tasuta, siis jäätmekäitleja veab seda raha eest, küsides liigiti kogumisel jäätmete eest isegi kõrgemat hinda, kui on sorteerimata olmeprügil. Ka nõuab jäätmevedaja konteinerist ülejäävate jäätmete eest tavahinnast viiekordselt kallimat hinda.
Tallinna linna eratarbija olmejäätmete käitlusmaht on aastas 12 miljonit eurot. Jäätmevedajad soovivad seadusega kindlustada olukorra, kus omavalitsusel puudub sisuline võimalus kontrollida raha kulutamist ja selle seost teenuse kvaliteediga.
Ajal, kui Eestis räägitakse kõlavaid sõnu väärtuspõhisest poliitikast on üsna üllatav, et soodsate asjaolude kokkulangemisel on mõnel äriühingul võimalik riigikogus osta seadus, mis tagab mõnusama äraelamise.
Aasta tagasi läksime Põhja-Tallinna linnaosas peale aastast vabaturuperioodi, kus jäätmevaldajatel oli võimalus leppida endale meelepärase vedajaga kokku teenuse osutamine, üle korraldatud jäätmeveole.
Põhjamaades juurutatud mudeli eeskujul asus omavalitsus ise jäätmehooldust korraldama ostes hangetega sisse jäätmete äraveo ja käitlemise teenuse. Sarnast süsteemi on Euroopas laialdaselt kasutusel. Lähim suurem linn, kus samasugune põhimõte edukalt töötab on Stockholm.
Korraldatud jäätmekogumise eesmärk on saavutada puhtam keskkond ja suurendada jäätmete liigiti kogumist. Vabaturu tingimustes valitses tegelikult anarhia, kus puudus kontroll jäätmete äraveo üle ja linnas vohasid omaalgatuslikud prügimäed.
Jäätmefirmal on eriesindajad seadusloomes
Jäätmefirmad üritasid korraldatud jäätmekogumisele üleminekut igati takistada, kuid kohtu erinevad astmed andis õiguse Tallinna linnale. Jäätmekäitlusettevõtted eesotsas RagnSellsi ja Keskkonnateenustega (endine Veolia) otsustasid seejärel asuda muutma oma ärieesmärkide saavutamiseks õigusruumi. Paistab, et neil oli üsna kerge leida seltskond riigikogu liikmeid, kes kättemaksurõõmust on valmis käe alla panema ükskõik millele.
Kolm kuud peale korraldatud jäätmeveosüsteemi rakendamist andsid neli endist minu erakonnakaaslast Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee, Inara Luigas ja Kalle Laanet riigikogus sisse seaduseelnõu muudatuse, mis jätaks omavalitsuse ilma õigusest ise korraldada jäätmehooldust. Eriti imestama paneb mind Rainer Vakra kirglikus.
Eelnõu seletuskirja uskudes on Tallinna linna eesmärk jäätmemajanduse korrastamise asemel raha teenida ja kodanikku omavalitsuse eest kaitsta ja seetõttu tuleb omavalitsustel õigust jäätmehooldust ise korraldada oluliselt piirata. Kusjuures faktidega kinnitatud argumente ei ole eelnõu autorid vaevunud koguma, seevastu on pakutud rohkesti oletusi.
Eelnõu seletuskirjaga pea sõnasõnalt kattuvate toetuskirjadega assisteerivad Eesti Jäätmekäitlejate liit, IRLi noorpoliitikute kasvuhoonena tunutd Eesti Omanike Keskliit, ent ka Tööandjate Keskliit.
Kõik nad kordavad ühest suust, et omavalitsus on kasumit jahtiv ja prügifirmad pakuvad heategevust. See on välistatud, sest iga ettevõtja hind ei koosne puhtalt teenuse hinnast vaid sellele lisandub kasum, tööjõu- ja administreerimiskulu, turunduseelarve jms, mida teenuse hind peab suutma katta.
Õigupoolest käib vaidlus summa pärast, mis tavalisele korteriomanikule tähendab mõnesajaeuroses igakuises kodukulude paketis vaid mõnda eurot.
Eelnõu teekond riigikogusse viitab huvigruppide lobby tulemusele ja mõjutatavate riigikou liikmete olemasolule. Sellele viitab seaduseelnõu algatamise anomaalne viis. Tavaliselt pöördub ettevõtja erialaliidu poole, kes viib probleemi ministeeriumisse, kust jõuab seaduseparandusideena riigikogusse. Praegusel juhul on ettevõtjad leidnud isikliku väljundi riigikogu saali, mis õigusriigis on ebanormaalne.