Vanade perefotode uus elu

Fotokonservaator soovitab perealbumisse kindlasti juurde kirjutada, millal on pilt tehtud ja kes on pildil, sest muidu on järgmise põlve jaoks tegemist tundmatute sugulastega. Foto: Hanneli Rudi

Kingakarbitäis vanu pilte kummutisahtlis, kümned karbid nõukogude ajal tehtud diapositiividega, tuhanded sorteerimata pildid mälupulgal –  need kõik moodustavad ühise suure pereloo. Aga et see lugu ka järgmise põlve vaatajaid kõnetaks, tuleb leida pisut aega korraliku fotoalbumi tegemiseks.

«Perealbumi tegemine on tohutult ajamahukas, aga see tasub oma vaeva ära,» on Eesti Ajaloomuuseumi fotokonservaator Merilis Roosalu veendunud. Iga päev vanade fotode säilitamisega tegeleva Roosalu sõnul on klassikaline fotoalbum end läbi ajaloo tõestanud kui kõige parem viis piltide säilitamiseks. «See hoiab koos ühe aja, ühe inimese mõtted ja pere ajaloo,» rõhutab ta.

Ka pakuvad tänapäevased fotoalbumid suurepärast võimalust lisateabe, kasvõi pildil­olijate nimede lisamiseks. «Kui on valida, kas hoida pilte karbis, kus on läbisegi nii väärtuslikud kui ka väheväärtuslikud, siis album on parem lahendus, sest näitab, et ühel ajahetkel on tehtud teatud valik ja sorteeritud välja need kõige olulisemad fotod,» selgitab konservaator.

Roosalu ise koostas albumi oma vanaisa piltidest. Paari kuu jooksul vaatas ta läbi ligi 600 fotot ning valis välja need, mille kohta vanaisa oskas selgitusi anda. Korralike pildiallkirjadega fotoalbum on nüüd tihedas kasutuses ning seda täiendatakse.

Värvitud lehti tasub vältida

Perealbumit koostama asudes soovitab Roosalu valida pigem vertikaalse kui horisontaalse formaadiga album. «Kui lehti keerata, siis sellises albumis on paindumine väiksem ja just vanade fotode puhul on oluline, et neid nurkadest välja ei painutataks,» selgitab asjatundja. Ka soovitab ta enne albumi ostmist fotopoes pisut täpsemalt uurida nende sisulehti. «Mida paksemad on lehed, seda parem, sest seda stabiilsemat alust need piltidele pakuvad,» põhjendab ta.

Mustade lehtedega albumid näevad huvitavad välja, kuid asjatundja neid ei soovita.

Samuti on oluline, et albumilehed oleksid heledad, kuna värviliste lehtede puhul on kasutatud rohkem keemilisi aineid, mis võivad hiljem foto tagapinda kahjustada. «Eriti mustad, tumerohelised, -sinised lehed tasuks välja jätta. Lisaks on kodus palju lihtsam leida tumedat pliiatsit kui heledat, millega pildiallkirju lisada,» jagas ta soovitusi.Fotod säilivad paremini albumis, millel on kas pärgamendist või siidipaberist vahelehed.

Roosalu sõnul on pildid ise küll väga olulised, aga sama tähtis on perealbumi koostamisel ka lisainfo pildi kohta. Nii on ülesvõtteid valides tarvis teada, kes on pildil, kus nad parasjagu on, mis sündmusega on tegu. «Sageli jäetakse märkimata, kes selle pildi tegi, aga ega see sündmus ennast ise jäädvustanud. See on kellegi valik ja vaade elule,» tõdeb konservaator.

Kindlasti soovitas ta lisada allkirja juurde ka pildilolijate sugulussuhted. «Meie pruugime ju teada, kes on Tõnu ja Taavi, aga hiljem on juba raskem kindlaks teha, kes nad olid,» põhjendab ta.

Kui fotokarpi revideerides õnnestub ühe sündmuse kohta leida mitu pilti, siis soovitab Roosalu teha neist fotoseeriad. «Ega siis ainult tänapäeval arvukalt ei klõpsutatud, seda tehti ka vanasti. Üks pilt on küll kõnekas, aga mitu tükki annavad kokku toredama loo,» on ta veendunud.

Albumit koostades võib esialgu pildilolijate kohta käiva info kirjutada hariliku pliiatsiga foto tagaküljele. Kindlasti ei tohiks pildi taha kirjutada tindipliiatsi või pastakaga. «Pastaks jätab fotole sügavad vaod, pealegi pole see kiri kuigi püsiv,» põhjendab Roosalu. Hariliku pliiatsi kiri on aga sama hästi kui igavene.

Pilte on hea kinnitada fotonurkadega.

Kui vanasti oli kombeks pilte albumisse kleepida, siis fotokonservaator seda teha ei soovita. Parim viis fotode kinnitamiseks on spetsiaalsed fotonurgad. Tema soovitab kasutada üleni plastist fotonurki. «Halvad fotonurgad on osaliselt kilest ja pooleldi paberist. Selliste nurkade kile on väga rabe ja paber läheb juba viie aastaga kollaseks, kuna pole kvaliteetne,» ütleb ta.

Plastnurki on saada eri suuruses: suuremad sobivad väga hästi vanade ja murdunud nurkadega fotode kinnitamiseks. Paberist saab igaüks teha ka ise kerge vaevaga fotonurki.

Kuigi tänapäeval väga laialt levinud kiletaskutega albumid sobivad väga hästi fotode säilitamiseks, soovitab Roosalu kõrvale jätta kõik sellised albumid, kuhu pole võimalik lisainfot juurde kirjutada. «On ka selliseid kiletaskutega albumeid, millel on paberpõhi. Mida vähem plastikut ja rohkem paberit, seda parem, sest me ei tea, mis plastikuga on tegemist,» tõdes ta. Kindlasti tuleks aga vältida albumeid, kus pilte kinnitatakse liimikihiga kaetud kilega.

Mida valida?

Usaldusväärsed kaubamärgid albumi tegemisel:

•    Henzo

•    Hama

•    Klug Conservation


Fototarvikute hinnad

Fotonurgad Herma

•    250 tk – 2,99 eurot

•    500 tk – 4,99 eurot

Albumid

•    Isekleepuva kilega (kollane), 20 lehte – 2,99 eurot

•    Valgete lehtedega album vahelehega, 40 lehte – 9,99 eurot

•    Pulmaalbum mustade lehtedega, 60 lehte – 12,99 eurot

•    Sinine beebialbum (puhtad lehed), 20 lehte – 6,99 eurot

•    Punane kiletaskutega album ruumiga teksti jaoks (paberpõhi), 300 fotot – 9,99 eurot

•    Odav kiletaskutega album, 36 pilti – 79 senti

•    Kiletaskutega album (plastik), 72 pilti – 2,99 eurot

Allikas: Tallinna Ülemiste keskuse Photopointi kauplus