Priit Põldoja: kasvuvisioon 2018 – Eesti riigi järgmine juhtimisülesanne

Priit Põldoja Foto: SCANPIX

Ettevõtja Priit Põldoja kirjutab, et Eesti on seni oma arengus olnud väga edukas, kuid edasiseks kasvuks ei piisa vaid mängureeglite täitmisest. Eestil peab olema aktiivne ettekujutus, kuidas positiivselt eristuda.

Endise tippjuhina ja jätkuvalt uudishimuliku inimesena olen lugenud ja kuulanud sadu artikleid ja ettekandeid juhtimisest. Kogu selle infomüra taustal on mulle aastate jooksul külge jäänud vaid paar läbivat mõtet. Esimene neist kuulub ­INSEADi professorile Paul Evansile, kes kümmekond aastat tagasi käis ka Eestis. Ja mul on siiani hästi meeles üks tema Hansapanga 13. korrusel öeldud mõte.

Evans, kes tolleks ajaks oli üle 15 aasta uurinud juhte ja juhtimist, oli suhteliselt skeptiline määramaks tegureid, mis teevad juhist eduka juhi. Ta pidas oluliseks pigem juhuslikkust ja õnne. Kuid siiski ütles, et kui on üldse midagi, mida tema aastatepikkused ning sadu juhte ja organisatsioone hõlmavad uuringud lubavad piisava veendumusega öelda, siis on selleks see, et edukad juhid teavad, kuhu nemad ja nende juhitud ettevõtted tahavad liikuda.

Kuigi mulle meeldib Evansi definitsioon rohkem, võib seda mõtet sõnastada ka selliselt, et edukatel juhtidel ja organisatsioonidel on visioon.

Kolme reegli riigist nelja tärni maaks

2003. aastal esines Siim Kallas, kes oli just maha pannud peaministriameti ja oli teel Euroopa Komisjoni, Hansapanga-sisesel konverentsil, kus rääkis nii Eesti majandusest kui riigi juhtimisest. Kui Kallase suurepärane etteaste läbi oli, esitas Hansapanga jaepanganduse toonane juht Andres ­Liinat endisele peaministrile küsimuse, mis paljudel Hansapanga juhtidel tol päeval meeles mõlkus: kõik on nagu tore, aga milline on Eesti riigi strateegia?

Kallas vastas talle omases stiilis, et strateegiadokumente on kirjutatud küll, aga kõik need kipuvad ühel hetkel lohisema hakkama. Lihtsalt kõik valdkonnad tahavad ennast nii tähtsasse dokumenti nagu riigi strateegia sisse kirjutada, sest muidu võib äkki rahast ilma jääda.

Tehes sellise praktilise möönduse, ütles Kallas aga ka midagi väga veenvat: kuigi seda otseselt kuskil kirjas pole, on Eesti riiki juhitud ja juhitakse kolmest põhimõttest lähtuvalt. Nagu teame, on nendeks konservatiivne rahapoliitika, avatud majandus ja tasakaalus riigieelarve.

Nüüd võib öelda, et Eesti riigi senine strateegia on end igati õigustanud. Nagu ütleb minu onu, konjunktuuriinstituudi vanemteadur Leev Kuum, on Eestist saanud nelja tärni riik. Meie pingutusi kroonivad Euroopa Liidu ja NATO liikmesus ning peatselt ka liitumine nii eurotsooni kui ka «rikaste riikide klubiga» OECD.

Ja täiesti õigustatult tekib küsimus, milleks muuta kurssi, mis meile edu on toonud? Olen alati arvanud, et riigi peamiseks rolliks lisaks rahvusriigi säilitamisele on hoida mängureeglid paigas ja ettevõtlikke inimesi mitte segada. Selle tõestuseks võime võtta näiteks kas või Tõnu Kaljuste loodud Nargen Opera eduloo Naissaarel.

Siinkohal tahaksin tagasi tulla artikli alguses toodud mõtete juurde juhtimisest. Teine läbiv mõte, mis mind nii inimese kui ka juhina on kummitama jäänud, tuleb tuntud juhtimisguru, Tom Petersi 1983. aasta hittraamatust «In Search of Excellence». Olles aastaid uurinud edukaid ettevõtteid, räägib Peters mitmetest olulistest eduteguritest, kuid nagu ka Evans, rõhutab ta eelkõige üht: selleks on kalduvus tegutseda (bias for action).

Peters rõhutab, et peamine faktor, mis eristab edukaid organisatsioone vähem edukatest, on kalduvus tegutseda! Kõlab kuidagi liiga lihtsalt, kuid edukad organisatsioonid teevad rohkem ja arutavad vähem.
Üritades jääda kindlaks oma õpitud põhimõtetele, on ka mul kalduvus tegutseda, nii nagu ma usun ka suuna vajalikkusesse igasuguses juhtimises. Sel ajendil liitusin mõne kuu eest Arengufondi projektiga «Eesti kasvuvisioon 2018» ja pean tõdema, et viimased kolm kuud mõttevahetusi rahvusvaheliste konsultantide ja Eesti arvamusliidritega on minu seisukohti Eesti riigi juhtimise osas korralikult ümber kujundanud.

Nagu ikka, tuleb selliselt suurejooneliselt harjutuselt nagu «Eesti kasvuvisioon» palju huvitavaid ideid. Ajakirjanduses on ehk liigagi palju kajastatud selles protsessis loodud Eesti tulevikustsenaariume. Kuigi stsenaariumid on kindlasti mõtlema kutsuvad, on need pigem siiski mõeldud taustamuusikaks.

Minule oli palju huvitavam stsenaariumidest välja murda ja otsida Eesti ühiskonnale olulisi tulevikusuundi. Kuulates nii maailma juhtivaid riikide strateegiate kujundajaid, nagu Peter Schwatz ja Joe Fuller Global Business Networkist või Mikko Kosonen SITRAst ja Eamon Kelly Scottish Enterprise’ist, või Eesti juhtivaid mõtlejaid, nagu Erik Terk ja Marju Lauristin, tekkis minu jaoks mitu kattuvat mustrit.

Kõrgliiga eeldab head platsinägemist

Esimeseks mustriks on visioonivajadus ise. Viimased kolm kuud on mu arvamust riigi rolli olulisuse osas paljuski muutnud. Ja küsimus pole selles, et viimased 24 kuud on kogu maailmas riigi rolli osatähtsust majanduse juhtimises oluliselt kasvatanud.

Pigem selles, et Eesti on üks väike piiratud ressurssidega riik järjest rohkem globaliseeruvas maailmas. Kui kümmekond aastat tagasi võisime madala maksukoormuse ja läbipaistva majanduskorraldusega teistest eristuda, siis nüüd see enam nii ei ole. Või kui avatus välisinvesteeringutele, tugevad institutsioonid ja madalam kulutase andsid Eestile eelise konvergentsiks teiste Euroopa Liidu riikidega, siis 70% konvergentsi taseme juures (kuhu Eesti jõudis 2008. aasta lõpuks) muutuvad peamisteks eduteguriteks hoopis innovatsioon ja loomemajandus.

Kulude kärpimisega ja euroga liitumisega on Eesti võitnud endale paar aastat lisaaega, kuid edaspidi peab Eesti majanduse areng olema oluliselt fokuseeritum ja vastama üha raskematele küsimustele. Paljuski avansina saadud nelja tärni riigi tiitel peaks meid kogu ühiskonna tasemel motiveerima valima ühtset suunda, kuhu me riigina tahame edasi liikuda. Vaadates edukate väikeriikide kogemusi (näiteks Luksemburg või Singapur), ei ole üllatav, et väikeriigid saavad olla edukad eelkõige ­kasutades ära oma positsiooni regioonis.

Kuigi mulle tundus Hardo Pajula välja käidud idee Läänemere Lõuna-Koreast algul vähe kunstlikuna, siis praegu julgen väita, et Eesti võimalused peituvad paljuski enda edukas positsioneerimises just sellele Põhja-Saksamaa ja Lääne-Venemaa vahel olevale ja tugevalt Põhjamaadest mõjutatud alale.

Aga meie enda tingimustel! Millised need tingimused on, peakski olema Eesti visioon. Olgem ausad, kõik meie huvid ei ühti Rootsi pankurite, Soome töösturite ega Venemaa transiidimagnaatide omadega. Me peaksime keskenduma tegevustele, mis aitavad Eesti majandusel edukalt globaliseeruda läbi järjest suurema ja targema osalemise edukates Põhjamaade firmade väärtuskettides või leidma rohkem võimalusi oma toodangut turustada Läänemere regioonis.

Ka pole mitte vähetähtis välispoliitika oluliselt suurem lõimumine majandusvisiooniga. Ja seda ilma igasuguse valehäbita, sest maailmas on konkurents ja isegi Hiina teeb kõik, et välisinvesteeringuid ja moodsaid tehnoloogiaid endale meelitada.

Tallinn – city-break või city?

Järgmise olulise teemana tahaksin esile tuua ettevõtlikkuse ja inimeste olulisuse. Kui endine Hansapanga juht ja praegune Sankt Peterburgi panga nõukogu esimees Indrek Neivelt käis Londonis investoritega kohtumas, küsis üks sealne investor temalt siiralt, et muidu tundud ju eduka ja mõistliku inimesena, aga miks sa Tallinnas elad?

Hea küsimus, eriti Londonist vaadatuna. Kas me oskame vastata, miks me Tallinnas elame? Või veel parem küsimus, miks peaks keegi maailma talentidest siia elama tulema? Milline on meie elukeskkond? Kas siin on lihtne midagi maailma tasemel luua? Milliseid tulevikutegijaid meie haridussüsteem toodab?

Usun siiralt, et Eestil oma rikkumata loodusega ja Tallinnal oma vanalinna ja areneva kultuurikeskkonnaga on kindlasti potentsiaali inimesi siia meelitada. Meie pikaajalise edu määrab aga pigem see, kui palju talendikaid inimesi Eestis töötab, mitte kui palju neid siin nädalavahetusi veetmas käib.

Meie eesmärgiks võiks olla, et Eesti on koht, kus on lihtne ja kasulik alustada uusi regionaalse ja globaalse ambitsiooniga ettevõtteid. Kuid praegu tuleb meil reaalsusele näkku vaadata ja küsida, millised on Tallinna eelised näiteks Stockholmi ees? Ja kahjuks peame tõdema, et nii meie infra­struktuur kui ka ligipääs talentidele ja kapitalile pole põhjanaabritega isegi ligilähedaselt võrreldavad.

See, et edu aluseks on loov, ettevõtlik ja pidevalt õppiv inimene, ei vaja vist kordamist. Eesti puhul vajab rõhutamist aga veel üks väga oluline tegur. Oma väikese rahvaarvu juures ei ole meil muud valikut, kui olla avatud ja koostööle pürgivad. Nagu teame, pole see eestlasele kahjuks väga omane.

Kui hiljutisel visioonikonverentsil osalenud ligi 200 mõtteliidrit pead kokku panid ja arutasid Eesti tulevikuvisiooni, jäi kõige valjemini kõlama mõte koostöö vajalikkusest. Koostööst riigi ja kodanike, riigi ja ettevõtjate vahel, koostööst riigi juhtimises. Samal konverentsil tehtud ettekandes rõhutas ka Mikko Kosonen, et väikestel riikidel on eelis, kuna nad suudavad kiiresti tuua kokku olulised ühiskonnagrupid ja tegutseda.

Euro nimel tehtud pingutus ju näitas, et Eesti valitsus ja ühiskond on ühise eesmärgi nimel võimelised kiiresti ja edukalt tegutsema. Me oleme selgelt astunud esimese olulise sammu järjekordselt konkurentsivõimelisemaks muutumise teel ja oleme selle eest ka maailma arvamusliidritelt komplimente saanud. Veel enam, Eesti on julgenud teatud määral eristuda teistest riikidest! Aga kas me oleme ikka nii edukad kui Economist, Financial Times ja Wall Street Journal väidavad?

Tulude kasvatamise strateegia

Esimesed positiivsed märgid Eesti majanduses on end ilmutanud koos kevadpäikesega. Töötus on mitmendat nädalat järjest langemas ja kauaoodatud välisinvesteeringud on jälle Eestisse tulema hakanud. Kuigi positiivne, on see kõik siiski eelmise majandustsükli kordusmäng.

Nüüd, kui meil on kulud madalamad, on siin jälle soodsam toota. Samas teab iga kogenud juht ja töötaja, et pikaajalise edu tagab tulude kasvatamine, mitte kulude kärpimine. Kahjuks ei toonud sellesse pilti mingit muutust ka peaministri hiljutine otsus Eesti Energia ambitsioonikale börsiplaanile ja tehnoloogiainvesteeringutele pidurit tõmmata.  

Milline siis on Eesti tulude kasvatamise strateegia? Või riigi tasandil sõnastatuna: mis on Eesti arenguvisioon? Arengufond oma «Eesti kasvuvisioon 2018» projektiga on astunud selles suunas esimese olulise sammu. Ma usun, et jagan siinkohal enamiku kasvuvisiooni projektis osalejate arvamust, kui ütlen: on väga tähtis, et see initsiatiiv lähikuudel ja lähiaastatel jätkuks. Loodus ei talu tühja kohta ja kui vajadus sellise tulevikuvisiooni järele tekkis, on see meie kõigi, ka valitsuse, seni tegemata töö!

Loodan väga, et Arengufondi initsiatiiv Eesti kasvuvisiooni loomisel leiab ühel või teisel viisil tee Eesti otsustajate tegevuskavva. Ja siinkohal mõtlen otsustajaid laiemas mõttes – nii poliitikuid, ettevõtjaid, teadlasi kui kultuuritegelasi. Et «Eesti kasvuvisioon 2018st» ei saaks mitte järjekordne dokument, vaid platvorm, kus tehakse Eestile olulisi kokkuleppeid ja määratletakse tulevikusuundi, mis on laiemad kui ühe erakonna poliitika, ühe ettevõtja ärihuvid või ühe kultuuritegelase maailmavaade.

Kuid olgem ausad, sündida saab see ikkagi ainult valitsuse tugeval toetusel ja aktiivsel eestvedamisel. Elu on ju näidanud, et edukad on just need organisatsioonid, kes teavad, kuhu nad liiguvad ja kes teevad asjad ära! Nii on ka Eesti riigiga.