Uus omanik tahab Keila-Joa lossi endisaegset aadlihõngu tuua

Andrei Dvorjaninov ja tema abikaasa Marje on aastaid kahetsusega vaadanud Keila-Joa lossi lagunemist. Nüüd tahavad nad uhke mõisa taas korda teha. Foto: Priit Simson

Keila-Joa lossi alghinnast kolm korda kallimalt ostnud Andrei Dvorjaninov ütleb, et kuus miljonit krooni tundus tema meelest olevat väärikas hind.

Kohtumine Andrei Dvorjaninoviga leiab aset tema Ahtri tänava mööblisalongis Luxor, kus esindatud maailmakuulsad mööblidisainerid nagu Ralph Lauren, Oscar de la Renta, Barbara Barry ja teised.

Meid võtab vastu kena blondiin, kes lahkelt tutvustab end Dvorjaninovi abikaasa Marjena ning on ühtlasi selle salongi juht ja disainer. Keila-Joast rääkides lähevad tal silmad põlema.

Räägib, kuidas on hommikul koeraga jalutades aastaid kahetsusega pealt vaadanud uhke hoone lagunemist. Nüüd on ta täis indu aidata abikaasal koos äripartneriga sinna vanade aegade hõngu tagasi tuua.

Andrei Dvorjaninov, teil on vene nimi, aga räägite täiesti aktsendivaba eesti keelt. Kes te olete?

Minu ema on soomlane, isa juured ulatuvad sügavale keisriaegadesse. Nimi ei anna kohe alust rahvuse määramiseks. Olen sündinud Eestis ja siin hariduse saanud. No mida siin lisada?

Soomes elades tegelesin mitu aastat kunstinäituste korraldamisega Põhjamaades. Pikemalt elasime perega aga Ameerikas, kus sündis üks meie kolmest lapsest ja kus abikaasa sai sisekujundaja diplomi. Mu isa oli Nõukogude Liidus Inturisti peadirektor. Kui olin väike, käisin temaga läbi kõik olulisemad muuseumid ja ajaloolised kohad kogu maal.

Sellest sai alguse mu huvi ajaloo ja kunsti vastu, mis aastatega on süvenenud. Pärast Tallinna Pedagoogilise Ülikooli lõpetamist oli mu esimene töökoht Keila-Joa sanatoorne internaatkool. Nii et see piirkond oli mulle ammu tuttav.

Nüüd asub sealkandis lausa teie kodu, sest ostsite ja tegite korda kunagi Kristiina Ojulandi omandatud muinsuskaitsealuse suvila.

Vastab tõele. See ajalooline hoone oli päris õnnetus seisukorras, aga me taastasime selle kahe ja poole aastaga nii, nagu see 1934. aastal oli, ja saime majale ka vastava muinsuskaitse mälestiste tahvli. Nüüd elame perega sees ja oleme väga rahul. Uut maja on palju lihtsam püsti panna, aga sel pole kunagi sellist hinge sees.

Kuidas tekkis mõte kaua müügis olnud Keila-Joa loss osta ja kuidas õnnestus konkurss võita?

Nagu abikaasa ütles, oleme seal korduvalt laste ja koeraga jalutanud. Vahepeal rõõmustasime juba, et sinna tuleb presidendi residents ja kõik saab korda, aga kahjuks nii ei läinud. Edasi jälgisime, mis toimub – tehingut üritati teha ju kaheksa korda.

Kui nüüd lossikompleks kahe miljoni krooniga müüki pandi, tundus see hind meile häbiväärne.

Mul oli piinlik nende pärast, kes pakkusidki kaht miljonit. Kas nad tegid nalja või? Kardan, et sel juhul oleks need hooned edasi mädanenud ja mõne aja pärast uuesti müüki pandud. Seal kõrval seisavad ju kümne aasta eest erastatud hooned, millega pole midagi ette võetud.

Nüüd siis kõige põnevam – mis sinna tuleb?

Esimene mõte on seotud ratsutamisega. Oleme ratsaliidu suurtoetajad ja meie tütar Nele on rahvusvahelisel tasemel ratsutaja. Kui eelmisel aastal Inglismaal Windsori lossipargis Euroopa meistrivõistlustel olime, käis äkki krõks läbi – meil Eestis on ju ka selline koht olemas. Keila-Joa lossi juures on lisaks kaunile maastikule ka suurepärane tall 20 hobuse tarvis. Sinna saaks teha ratsakooli lastele või teistele huvilistele.

Seejärel tuli asi jutuks ühe meie suurkliendiga Peterburist, kes oli huvitatud oma teadmiste ja kogemustega kaasa lööma. Aleksandr Giduljanov on Peterburi ehitusettevõtja, kes tegeleb ajalooliste hoonete taastamisega.

Ma sooviks, et Eesti inimesed ei tunneks ennast kaotajatena ja et nad ei suhtuks asjasse nii, et tulid mingid kaks venelast, ostsid ühe nende rahvusliku uhkuse ära ja pagan teab, mis nad seal nüüd seal kokku keeravad. Saan sellest murest aru, kuid see on kindasti asjatu.

Suve lõpuni on mõis draamateatri kasutuses. Selle aja jooksul anname objekti üle loodavale juriidilisele isikule National Heritage Foundation ehk rahvusliku pärandi fond. Esmane ülesanne on peatada objekti lagunemine. Kuna muinsuskaitse eritingimused on aastast 2006 ning vananenud, tuleb tellida uued.

Teha tuleb mõisa ja pargi põhjalik ajalooline uuring, et määrata restaureerimise käik. Paraku Eestis lossi kohta materjale peaaegu pole. Loodame saada abi Peterburi ajaloolistest arhiividest ja arhitektuuriajaloolastelt, kes on käsitlenud Hans Stackenschneideri muid projekte. Keila-Joa mõisa suuremahuliste taastamistöödega loodame alustada hiljemalt 2012. aasta kevadel.

Keila-Joa mõisa tulevikku näeme kõigile avatud vaba aja keskusena. Peahoonesse tuleks majutus, toitlustus, peokorraldus ning muud kultuuriüritused, külalistemajja majutus ja seminarid, karjakastellis toitlustus, näitused, huvialaringid. Tallist oli juba juttu. Aeda tahame rajada hobusekoplid ja välisväljakud ratsutamiseks.

Muide, üks huvitav kokkusattumus: Keila-Joa lossi soolaleivapidu, millest võttis osa ka keiser Nikolai I, toimus 27. mail 1833 aastal. Ka meie ostutehing toimus 27. mail – nüüd siis 177 aastat hiljem. Loodan, et see on hea enne.