Paul Varul: pankrotikaitseseadus

Paul Varul Foto: Peeter Langovits

TÜ tsiviilõiguse professor Paul Varul peab võlakaitseseaduse vastuvõtmist vajalikuks, eeskätt pankroti vältimiseks.

Riigikogu menetluses on võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus, mida levinumalt tuntaksegi võlakaitseseaduse nimetuse all. See nimetus on pisut eksitav, sest võib jääda mulje, et füüsilisest isikust võlgnikku kavatsetakse selle seadusega võlausaldaja eest kaitsta nii, et võlgniku elu lihtsamaks tegemise eesmärgil tema võlakoormat lihtsalt vähendatakse või kustutatakse võlad hoopis.

Seaduse eesmärk on siiski teine – pankroti vältimine. Olukord, kus inimene on sattunud rahaliselt väljapääsmatusse olukorda selle tõttu, et ta ei ole võimeline kõiki oma võlgasid maksma, sest tal on vara vähem kui võlgasid, tähendab maksejõuetust. Kui maksejõuetus on püsiv, on lahenduseks võlgniku pankroti väljakuulutamine, olgu siis võlausaldajate või võlgniku enda taotlusel.

Pankrot ei ole lahendus. Pankrot on äärmuslik abinõu, mis ei tee kedagi õnnelikumaks ega lahenda olukorda sisuliselt. Vastupidi – võlausaldajad on õnnetud, sest nende nõuded jäävad üldse või väga suures osas rahuldamata, võlgnik on samuti õnnetu, et peab pankroti kadalipu läbi tegema, tema õigused on oluliselt piiratud, maine kannatab, ka jääb ta kogu oma varast ilma.

Põhjus on selles, et pankroti väljakuulutamise ajaks on tavaline, et võlad on liiga suured ja võlgnikul vara liiga vähe. Isegi võlausaldajatest pandipidajad ei pea olema rahul – nad saavad küll panditud asja müügist saadud raha eesõigusega endale, kuid see raha ei pruugi katta kogu nende nõuet.

Kui pankrot on läbi ja võlausaldajad tavapäraselt tühjade kätega, jäävad nõuded, mis jäid pankrotimenetluses rahuldamata, ikkagi alles. Mida peaks võlgnik nendega peale hakkama, tema viimnegi vara on ju pankroti käigus maha müüdud? Kui nõuded alles jättagi, on suur tõenäosus, et võlgnik hakkab varjama oma sissetulekuid, võlausaldajad ei saa aga ikka midagi.

Nii on võlgnikul võimalus taotleda pärast pankrotti võlgadest vabastamise menetlust. See menetlus kestab viis aastat ning kui võlgnik selle aja jooksul teeb kõik endast oleneva, et osagi võlgadest ära maksta, siis viie aasta möödudes vabastatakse ta maksmata võlgadest. Nii saab võlgnik jälle elada normaalset elu, võlausaldajad peavad aga leppima paratamatusega.

Kuigi sellekohast praktikat Eestis on veel vähe, on tõenäoline, et võlgnik, vaatamata isegi sellele, et ta püüab kõigest väest, ei suuda ka selle viie aasta jooksul märkimisväärset osa võlgadest vähendada.

Seega, ei pankrot ega sellele järgnev võlgadest vabastamise menetlus aita võlausaldajaid, ka saab võlgnik seitse-kaheksa aastat vintsutusi, mis võivad tema elu oluliselt rikkuda. Nii tuleks juba enne midagi ette võtta, et pankrotti vältida.

Uue seaduse peamine mõte ongi selles, et võimaldada võlgnikul, keda maksejõuetus ähvardab või kes juba on maksejõuetu, vältida pankrotti – võlgnik peab võtma kohustuse maksta võlgasid rohkem, kui see saaks toimuda pankrotimenetluses, seega saavad ka võlausaldajad rohkem kätte.

Võlgade ümberkujundamise menetlus on menetlus pankroti vältimiseks, mis peaks andma võlausaldajaile parema tulemuse kui pankrot, samuti pääseks võlgnik pankrotist, küll aga peab ta selle nimel tublisti pingutama, et suuta võlausaldajate vähendatudki võlgasid maksta. Seadus kaitseb seega nii võlausaldajat kui ka võlgnikku viimase pankroti eest, sest see on mõlemale halvim lahendus.

Nagu iga uue seaduse puhul on ka siin oma ohud. Proovile pannakse kohtunike võimekus – võlgade ümberkorraldamist tuleb võimaldada vaid neile võlgnikele, keda vastasel korral ähvardaks reaalne pankrot, samuti peab olema alust arvata, et võlgnik oma uute kohustustega hakkama saab ja on valmis selle nimel pingutama.

Uut menetlust ei tule võimaldada neile, kellel võib olla küll raskusi võlgade maksmisega, kuid keda pankrot siiski ei ähvarda. Samuti ei ole mõtet alustada selle menetlusega neil, kes on juba lootusetult maksejõuetud ning kelle puhul ei ole reaalset võimalust, et nad saaksid hakkama kohustustega ka vähendatud ulatuses, sellisel juhul oleks juba õigem pankrotimenetlus.

Inimene, kes on sattunud rahalistesse raskustesse, peaks kõigepealt pöörduma võlanõustaja poole, et saada selgeks, mida sellises olukorras on kõige õigem teha ning millal oleks põhjendatud taotleda võlgade ümberkorraldamist, et vältida pankrotti.

Kohtusse ei peaks pöörduma lihtsalt selleks, et igaks juhuks proovida, kas järsku läheb õnneks. Kui taotlus ei ole põhjendatud, ei lähe õnneks nagunii, kohtuid ei tuleks asjata koormata. Võlanõustajad peaksid olema kättesaadavad igas linnas ja vallas.

Loodan, et uus seadus, mis on normaalne maksejõuetusõiguse osa pankrotiseaduse ja saneerimisseaduse kõrval, võetakse peagi vastu. Analoogselt saneerimisseadusega, mis käib juriidiliste isikute kohta, ei ole ka selle füüsilisest isikust võlgniku jaoks mõeldud seaduse kasutusala väga lai. See seadus pakub vaid alternatiivi pankrotile, mitte lihtsalt kaitset võlgade eest.