Enn Listra: finantssektor on majanduses sama oluline kui teedevõrk
2. märts 2014, 10:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
E24.ee küsis Eesti Panga nõukogu liikmeks kinnitatud majandusteadlastelt ja poliitikutelt arvamust majanduse juhtimise ja Eesti Panga rolli kohta. TTÜ professor Enn Listra sõnul on Eesti Panga oluline ülesanne finantssektori arengule kaasaaitamine.
Kas Eesti Panga roll peaks olema Eesti majanduse korraldamisel suurem?
Ma ei ole majanduse riigiasutuste poolse innuka korraldamise pooldaja ja ei usu sel ka pikaajalist positiivset mõju olevat. Nii meie endi ajalugu kui ka kiirpilk maailma, kui pilgul lasta mitte paarisaja jagu vaid tuhandete kilomeetrite kaupa lennelda, ütlevad, et sagedamini kipub see korraldamine kurvalt lõppema.
Mis ei tähenda, et Eesti Pangal ja Valitsusel majanduse mõjutaja roll peaks puuduma või puuduks. Eesti Panga roll majanduse mõjutajana kasvas järsult siis, kui me eurotsooniga ühinesime. See mõju ei piirdu ainult Eestiga, vaid ulatub märksa kaugemale. Õigupoolest oleme läbi ajaloo pea esimest korda olukorras, kus pangas tehtav nõuandev töö läbi EP presidendi mitte ainult Euroopa, vaid kogu maailma rahapoliitilist protsessi mõjutab. See on roll, millega kõik veel harjuma peame.
Eesti juurde tagasi hüpates ja Eesti Panga asendile mõeldes arvan, et nii Eesti Panga kui ka Finantsinspektsiooni ülesandeid ei tohiks näha piiranguid seadvas reguleerimises, vaid finantssektori arengule kaasaaitamises optimaalse suunas. Ei tohi unustada, et Eestis on see majanduse arengu seisukohalt samavõrra oluline kui hea teedevõrk.
Kas kokkuhoiupoliitika on ennast õigustanud või oleks pidanud valima USA ehk raha juurde trükkimise tee?
Küsimuse esimesele poolele lõpuni ausalt vastata üritades tuleb öelda, et ei tea. Tegelikult ei saagi me seda kunagi päris kindlalt teada, sest sama majandusolukorda ilma kokkuhoiupoliitikata uuesti läbi mängida pole kahjuks võimalik.
Küsimuse teise poolega on asi keerulisem, kuna see on ka vastuolus alloleva neljanda küsimuse teise poolega. Lisaks, diskussiooniga sellest, kas raha on „juurde trükitud“ või mitte, võiks vabalt kogu Postimehe täita ja ruumi jääks puudugi. Põhiküsimusteks oleks, mida õigupoolest see rahatrükkimine tähendab majanduslikult ja mida juriidiliselt, kes on sellega tegelenud või mittetegelenud ja kes asjast tõusva tulu tasku pistnud ning kes kaotaja poolele jäänud.
Kolmandaks, kokkuhoiupoliitika (mis on valitsuse pärusmaa) ja rahatrükkimine (mis on keskpankade pärusmaa) ei ole päriselt vastandid ega kata ligilähedaseltki võimalike raha-, fiskaal- ja majanduspoliitiliste valikute paletti, mida siin kohe kindlasti analüüsida pole võimalik.
Kui siiski üritada mingit lühemat vastust anda, siis on kokkuhoiu poliitika vastandiks on mittekokkuhoid ehk kulutamine üle oma jooksvate võimaluste, mingit tüüpi laenamine. Riikidega kipub olema nii, et laenud jäävad maksta praeguste kasusaajate lastele. Neile mõeldes me ju tegelikult ei taha seda?
Kui palju peaks Eesti Pank oma kasumist andma riigieelarvesse?
Lühike vastus on, et õige on parasjagu. Keeruline on aga leida ühest vastust küsimusele, kui suur see parasjagu on. Vastus küsimusele „miks“ ei mahu siia kindlasti, aga arvan, et praegu kehtivas Eesti Panga kasumijaotuse strateegias on leitud suhteliselt hea tasakaal majandusliku mõistlikkuse, riskide haldamise ja poliitilist tüüpi tahtmiste vahel. Kas tegemist on parima võimalikuga, on eraldi küsimus.
Eesti Panga esmane ülesanne on hinnastabiilsuse säilitamine. Kas Eesti Pank saab sellega hakkama?
Eesti Pank ei kehtesta hindu. Panga käsutuses olevaid vahendeid arvestades on vastus esimesele küsimusele jaatav, mis kaudselt kaotab vajaduse vastata küsimuse teisele osale. Pilk Statistikaameti koduleheküljel paiknevale majanduse põhinäitajate tabelile ütleb, et probleemi nagu polegi - 2013 aasta hinnaindeksi muutus oli 2,8% ja selle aasta jaanuarist eelmisse tagasi vaadates on toimunud 1,1%-ne muutus.
Aga sellega on - nagu statistikaga ikka - mõnd teist perioodi vaadates näeme ka teist pilti. Lisaks on ju nii, et need numbrid näitavad keskmisi hinnamuutusi, mis erinevate inimeste elu sõltuvalt tarbitavatest kaupadest ja sissetulekutest väga erineval viisil mõjutavad.
Just see, keskmise ja varieeruvuse erinevus, võiks olla Eesti Panga tänase tegevuse võtmeküsimuseks. Inflatsiooni mõjutavaid rahapoliitilisi otsuseid tehakse eelkõige Euroopa Keskpangas. Need on omamoodi keskmised otsused, mis arvestavad eelkõige kogu euroala arengutega. Tunnetus sellest, kuidas tehtavad otsused sobituvad jooksvasse majandussituatsiooni siinkandis, ühes Euroopa osas, ja kuidas seda mõjutavad, saab otsusele eelneva analüüsi sisendite hulka sattuda ainult siitkandist. See ehk ongi praegune Eesti Panga tähtsaim tegemine.
Kas valitsus kuulab piisavalt Eesti Panga sõna otsuste vastu võtmisel?
Valitsus ei pea, tegelikult ei tohigi kellegi teise sõna kuulata. Me oleme nad valinud, et nad teeksid oma otsused iseseisvalt ja parimas usus, loodetavasti ka parimal viisil. See kehtib nii istuva kui kõikide tulevaste valitsuste osas ja selle nimeks on demokraatia. Küll võiks meie poliitilist protsessi senisest tasakaalustatumalt mõjutada ekspertteadmiste arvesse võtmine nii riigi kui munitsipaaltasandi otsuste juures.