/nginx/o/2010/06/02/378768t1h36ba.jpg)
Püsilillepeenra rajamisel on kõige tähtsam töö pinnase ettevalmistamine sel lihtsal põhjusel, et see paneb aluse edaspidisele hooldusele. Kui algul veidi vaeva näha, on hiljem mitu korda lihtsam.
Kuidas saada püsilillepeenar umbrohust vabaks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aednik ja aiakujundaja Piret Pihtjõe soovitas oma kodulehel maa vähehaaval kahe labidalehe sügavuselt läbi kaevata ja kõik umbrohujuured välja võtta. «Tehke pinnas lausa piinlikult puhtaks. Muidugi jääb paratamatult mulda umbrohuseemneid, kuid need nopite ära kohe, kui nad pärast idanemist tõusmed välja on ajanud,» selgitas naine.
Kui plaanis on rajada suurem istutusala, võib selle ülesharimine tunduda üsna tüütu. Sel juhul tuleks korraga ära puhastada väiksem lapp ning istutada sinna taimed. Nii tekib tunne, et töö edeneb ja kaevamine polegi enam kurnav.
Väga umbrohtunud maad võib eelnevalt töödelda herbitsiidiga Roundup. Seda kasutades tuleb kindlasti pakendil oleva juhise järgi toimida. Preparaat tuleb mõjuda lasta 2-3 nädalat ning seejärel tuleks maa korralikult läbi kaevata ning kõik rohujuured välja kaevata.
«Püsiumbrohu juurtest ja risoomidest täiesti puhta mulla saamiseks tuleb mürgitada kaks korda. Kahjuks tapab Roundup ka head putukad, kes söövad aiakahjureid,» kirjeldas Pihtjõe.
«Enne mürgi kasutamist soovitan tõsiselt kaaluda, kas seda tasub ikka teha. Sest niikuinii tuleb maa läbi kaevata ja umbrohujuured välja korjata. Kui te kohe pärast mürgi mõjumist kaevama ei hakka, rohtub maa taas ning mürgitamine osutus kasutuks ettevõtmiseks,» ütles aednik, ning lisas: «Mina soovitan mürgist loobuda. Valmistage pinnas ette vähehaaval, aga korralikult. Katke kaevatud osa multšiga vältimaks umbrohuseemnete sissetungi.»
Pärast taimede istutamist tuleks peenra pind multšiga katta umbes viie sentimeetri paksuselt. Multšiks sobib puukoorepuru, vana saepuru, turvas, põhk, puulehed, rohuniide, hein, aga ka killustik.
Niikaua kui istutatud taimed alles jõudu koguvad ja kasvu viskavad, tuleb hoolsalt jälgida, et peenrale ei sigineks umbrohtu. «Kuigi paks multšikiht takistab rohuseemnete idanemist, suudavad visamad liigid end siiski vahel peenrale sokutada,» selgitas Pihtjõe.
«Hiljem, kui taimepuhmikud on kokku kasvanud, ei hakka seeme, mis on kuidagi nende vahele pääsenud, enam idanema, kuna mulla peal on pime,» lisas ta.
Multš hoiab mulla pinna niiskena. Orgaanilise multši ja mulla kokkupuutekohas käib vilgas elu. Seal töötlevad mikroorganismid orgaanilist ainet ümber väärtuslikuks huumuseks. Selle tulemusel multšikiht õheneb ning seda tuleb juurde panna.
«Multš muutub vaenlaseks vaid liigniiskel aastal, pannes vett täis maapinnal õhupuuduse tõttu vohama hallituse ning mädandades taimi. Sel juhul tuleb multš eemaldada ja see tagasi panna alles siis, kui ilmaolud on normaalsed,» rääkis aednik.
«Must kile, geotekstiil, peenravaip, lainepapp ja muud tehismaterjal umbrohu tõrjumiseks unustage aga igaveseks. Tülikatest sissetungijatest tuleb lahti saada kas labida abil või äärmisel juhul mürgiga,» selgitas Piret Pihtjõe. Naise sõnul ei saa nende materjalidega rohtumist ära hoida sel lihtsal põhjusel, et umbrohi levib peale juurte ja risoomide ka seemnetega, mis satuvad maapinnale tuule või lindudega.
«Ekslikult arvatakse, et rohimise mure on murtud, kui umbrohtunud ala katta peenravaiba või kilega, multš peale panna ja kultuurtaimede jaoks augud sisse lõigata,» lisas ta.
Pihtjõe sõnul pole siis mõnda aega tõesti vaja rohida, ent paari kuu pärast on taim istutuskohast väljapressiva umbrohu meelevallas. Teda hakkavad piinama ka kahjurid, kellele meeldib rohul puhkamas/pesitsemas käia või katte all talvituda. Tavaline must kile laguneb mõne aasta möödudes ning umbrohi toretseb taas.
Peenravaiba ja muude tehismaterjalide suur puudus on see, et need takistavad mullas toimuvaid loomulikke protsesse, näiteks ei lase kõduneval multšil mullaga seguneda.
Suurim viga, mida tehakse, on aedniku sõnul see, kui peenravaipa katvale multšile seda enam juurde ei lisata. «Siis juurduvad umbrohuseemned mõnuga multšist tekkinud heas mullas ja vallutavad iluaia. Tihti juhtub, et tuul puhub multši kokku ja kile või peenravaip satub päikese ja tuule meelevalda,» selgitas Pihtjõe.