Aiablogimine ja pojengid

Tulbid Foto: Helen

Kõik aiapidajad võiks vähemalt korra elus oma aia kohta päevikut või blogi pidada ja teha sinna igal nädalal vähemalt ühe sissekande. Regulaarsed ülestähendused aitavad aeda märgata hoopis värskema pilgu läbi. Aed on muidugi tore ilma blogitagi, aga pikkade tööpäevade õhtutel mina näiteks võib-olla muidu aeda ei jõuakski. Nüüd on aga põhjust - juba blogi pärast teen igal õhtul aiale ringi peale, et mitte maha magada ühtegi õitsemist, vajadusel natuke rohida, lõigata, kasta ja mõni pilt teha.

Minu puhul on blogi muidugi ka hea nö mälu järgmisteks aastateks, et millal ma midagi istutasin ja millal üks või teine taim õitses. Üles kirjutamata kipuvad ikka asjad ununema.

Ühesõnaga tulbid veel õitsevad. Küll harvemini kui eelmisel aastal, aga siiski. Kuigi need tulbid, mis põõsaste serva olid istutatud, ei õitse. Raske lumi vajutas põõsad nii palju "laiemaks", et tulbid on nüüd peaaegu keset põõsast. Seekord panen sügisel kõik tulbid ühte peenrasse kokku ja põõsaste alla ei pane ühtegi.

Veel viimased elupuude all päikese eest varjus olevad nartsissid õitsevad ka. Tegelikult ei ole see vist neile hea koht, sest päikest nad tõesti praktiliselt ei näegi. Võib-olla nad sellepärast ongi natuke õrnakesed ja kahvatud?

Ja piibelehed õitsevad. Neid on niiiii toredalt palju ja tuleb iga aastaga juurde. Sel aastal oli praktiliselt silmaga näha, kuidas nad kasvasid. Kui oleks aega rohkem olnud, oleks võinud rahulikult istuda ja vaadata, kuidas nad ennast mullast välja sirutavad.

Sirelid õitsevad ka. Küll naabrite aias, ühel pool valged ja teisel pool lillad, aga õnneks on paar oksa meie aias ka. Käisin eile otsimas, et kas on viieseid õisi, aga kahjuks ei leidnud. Täna jätkan ;-).

Ja kõik vähegi võimalikud kohad on ikka veel pisikesi vahtrahakatisi täis. Kas neid on tõesti igal aastal nii palju olnud? Ja naati võiks ka kilo kaupa müüma hakata (või ma võin isegi meetrites müüa, kui kellelgi huvi on).

Üllatusena leidsin, et hosta on vist ühe oma võsukese saatnud naaberpeenrasse. Peenarde vahel on vahel on muide 3 meetrit muru. Kas see on tõesti võimalik või on see hoopis hästi maskeerunud naat? Ega ma tegelikult eriti ei imestaks.

Ja minu kõige suurem rõõm - varsti hakkab õitsema pojeng. Suur rõõm on see sellepärast, et minu esimesel suvel meie uues aias kolisin ma pojengi ümber ja selle peale ta solvus vist südame põhjani. Järgmisel aastal ei ajanud isegi lehti välja. Siis ostsin ühe pojengi juurde (no, et seltsis segasem) ja panin selle ka samasse peenrasse, aga ikka ei midagi. Eelmisel aastal olid sellel esimesel pojengil juba 10 cm kõrgused lehed ja sel aastal on pojeng päris õige suurusega ja juba ka paari pisikese õienupuga. Uuemal pojengil on ka pisikesed lehed ja kui ma teda nüüd usinalt kastan ja paari ilusa sõnaga meelitan, siis ehk hakkab tema ka ükskord õitsema :-).

Pojengide värviga on muidugi teine teema. Seda tean, et uus pojeng peaks olema roosat värvi (või isegi selline niiöelda vana roosa). Aga vana pojengi värv saab olema üllatus. Kui hoolega õienuppusid uurida, siis midagi lillakat sealt nagu paistaks, aga kindel ma veel ei ole.

Ainult, et sipelgaid näen pidevalt selle vanema pojengi õienuppudel askeldamas. Kas peaks neid seal kuidagi tõrjuma või ega nad õisi ära ei söö?

Heleni aed asub siin.