Tõhusaim kaitse varaste vastu on lahtised silmad ja lukus uksed

Foto: Margus Ansu / Postimees

Naabritel varastati öösel kuurist ära pool tonni traktorikütust ja talvepuud. Tühjalt seisnud majast kadus perenaise haiglasoleku ajal pliidiraud. Küla vahel nähti kahtlast kaubikut aeglaselt sõitmas ja hiljem levisid jutud haihtunud metallesemetest.

Sellised lood on maal elavatele inimestele paraku väga tavalised. On lausa tava, et pimedamate aegade saabudes algab kõrvalistes kohtades rüüstamine – näiteks Lõuna-Eesti piiriäärseid valdu on viimase poole aasta jooksul tabanud suur varguste laine. Kõigepealt satuvad muidugi löögi alla tühjalt seisvad elamud, kuid mingi haruldus pole ka juhtumid, kus majaomaniku kodus olemise ajal kõrvalhooned tühjaks tehakse või tühjendatakse eluase ajal, kui omanik parasjagu linnas apteegis. Kuigi pikanäpumeestega on hädas ka linlased, tundub elu linnas ometi kuidagi turvalisem – teised inimesed ja ka politsei on lähemal, samas maal saab tihti loota vaid iseendale. Kuidas siis elada maal üksinda nii, et halbade kavatsustega inimesed ei pääseks liiga tegema?

Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna juht Agur Tehver ütleb, et eriti maapiirkondades on naabrite omavaheline hea läbisaamine ning üksteise eest hoolitsemine, märkamine ja aitamine igapäevase turvalisuse üks alustalasid. Kuigi on inimesi, kes armastavad elada eraklikult ja teistega minimaalselt suheldes, soovitab ta naabritega oma käikudest rääkida. «Kui on plaanis kauemaks kodust eemal olla, tasuks kindlasti omavahel kokku leppida, et teineteise majapidamisel hoitakse silma peal, tühjendatakse postkasti ning kahtlase tegutsemise korral antakse sellest teada ka politseile,» ütleb Tehver. Ning kui väidetavalt kodus olevat naabrimemme või -taati pole tükk aega näha olnud, tuleks minna uurima, kas tal ikka on kõik korras.

Küla vahel toimuva suhtes tasuks silmad alati lahti hoida. Tihtipeale teevad vargad eeltööd ja otsivad kohta, kust midagi võtta oleks. Näiteks sõidetakse aeglaselt läbi küla või püütakse luua kohalike inimestega erinevatel ettekäänetel kontakti. Levinud legendid on need, et otsitakse mõnd inimest, keda selles külas ei elagi, tahetakse midagi müüa või teeseldakse eksimist, endal silmad ringi vilamas ning talukoha majanduslikku jõukust hindamas.

Kui teie õue peale satub sellisel ettekäändel võõraid inimesi, siis oleks mõistlik nende autonumber üles kirjutada ning poleks paha sellest ka politseile teada anda. Juhul kui märkate aga, et kõrvalise talu teeotsal seisab võõras auto, tasuks uurida, mis asju seal aetakse. Päris kahtlane on, kui märkate võõrast kaubikut pimedal ajal mõne maja läheduses seismas. Kui midagi ebatavalist märkate, tuleks kohe helistada politsei lühinumbrile 110 ja anda nähtust teada. Iga vihje võib osutuda kasulikuks ning politsei ei pahanda, kui hiljem selgub, et küla vahel nähtud kaubik on hoopis naabrimehe uus auto.

Väga palju saab ära teha oma asjadesse korralikult suhtudes ehk uksi lukustades. Otsivad ju pikanäpumehed just sellist vara, mis on kergesti kättesaadav. Kui vanasti maal naljalt uksi ei lukustatud ja kodunt lahkudes seati ukse taha luud, siis need ajad on muutunud – on elementaarne, et kuuriuks on lukus ning ka talvepuud luku taga. Seda isegi juhul, kui ise kodus ollakse. Kuna pikanäpumehed teevad tihti ka eeltööd ehk üritavad teada saada, mida väärtuslikku majapidamises leidub, peaks kõik tööriistad pärast töö tegemist hoiukohta luku taha ära panema, mitte aga murutraktorit või jalgratast uljalt maja ees parkima.

Paljud eakad peavad sularaha hoidmist kodus endiselt kõige turvalisemaks, sest «mine tea, kuhu see pangas võib kaduda». Agur Tehver ütleb sellise käitumise kohta, et raha ja ka muude väärisesemete hoidmisel tuleks eelkõige lähtuda sellest, et need ei oleks nähtavas kohas. «Pank on kindel koht, kus raha hoida, ent inimeste harjumused on erinevad,» nendib Tehver. Ta manitseb ka, et ei räägitaks oma vara suurusest ega asukohast täpsemalt ning eriti mitte võõrastega.

Lisaks naabritele ja ümberkaudsetele elanikele on hädasolijale alati abiks politsei, päästjad ja kiirabi. Selleks et ruttu abi saada, tuleks kohe helistada kas hädaabinumbritel 112 või 110. Samas hoiatab Tehver, et maapiirkonnas tuleb paraku arvestada pikemate vahemaadega – see tähendab, et abisaamine võib mõnikord võtta kauem aega.

Kaitse ennast ja oma vara

• Investeeri valvesüsteemi. Piisab ka lihtsast häiresignaalist, mis käivitudes naabritele märku annab, et selles majapidamises võib olla midagi kahtlast toimumas. Pikanäpumeestele mõjub häiresignaali käivitumine enamasti peletavalt ning isegi teadmine, et majapidamist valvab valjuhäälne signaal, hoiab pätid eemale.

• Hoolitse selle eest, et sinu majapidamise kohta teataks, et see on kaitstud. Räägi naabritele oma valvesignalisatsioonist, pane välja vastavad hoiatavad sildid, paiguta akendele turvafirma kleepsud. Ka veidike bluffimist pole sugugi paha.

• Kurja koera olemasolu on elementaarne.

• Valgusta maja ümbrus – halbade kavatsustega inimesed ei armasta tegutseda valguses. Hea oleks kasutada pimedal ajal taimerkellaga süttivat valgustust. See võib küll tuua kaasa lisakulutusi, kuid aitab turvalisust tagada.  

• Kõik vähegi väärtuslikumad tööriistad peavad olema luku taga. Kui tahad olla kindel, et talvepuud riidast ei kao, hoia ka neid lukustatud kuuris.

• Kui lahkud kodust, lukusta uksed ja aknad. Ära jäta väärtesemeid vedelema kohtadesse, kus need on aknast sisse piilujale kergesti nähtavad, näiteks aknalaudadele.

• Oma varaga ei tohi kunagi uhkustada, parem on, kui sind peetakse vaesemaks. Kui sa just pead raha kodus hoidma, siis peida see hästi ära ja hoia peidukoht vaid enda teada.

• Kui pead kodust pikemaks ajaks lahkuma, lepi naabritega kokku, et nad su elamisel silma peal hoiavad ja elutegevust matkivad – kasvõi talvel jäljerida majani sees hoiavad ja postkasti aeg-ajalt tühjendavad.

• Ringi liikudes hoia silmad lahti, pane tähele, kui naabri teeotsas seisab kahtlustäratav kaubik või muidu tühjana seisva maja juurde äkitselt autojäljed viivad. Märgi üles kahtlased autonumbrid ning teavita neist politseid.