/nginx/o/2010/06/01/378436t1h624a.jpg)
Juulist jõustuv perekonnaseaduse säte, mille kohaselt lapsevanemal on lapse väärtpaberikontol tehingute tegemiseks vaja kohtuniku luba, on vajalik selleks, et tagada lapse vara säilimine tema täisealiseks saamiseni, kirjutab justiitsministeeriumi nõunik Andra Olm vastulausena E24s 31.mail avaldatud Tallinna börsi juhatuse liikme Kaidi Ruusalepa arvamusele, et säte pärsib vanemate võimalusi lapse tulevikku kindlustada.
Vaidlusalust sätet – kohtu nõusolekut väärtpaberite omandamiseks ja võõrandamiseks (§ 188 lg 1 p 8) – on vaja selleks, et tagada lapse vara säilimine tema täisealiseks saamiseni. Seda ei tohi ohustada vanemate ebaõnnestunud või oskamatud investeerimisotsused, mis jätavad lapse ilma pärandatud või kingitud varast.
Kaidi Ruusalepp vaatab teemat börsispetsialisti pilguga, ent tasub meenutada ikka ja jälle tekkivaid börsibuume ja -krahhe, mil aktsiaturul tegutsevad kõige aktiivsemalt n-ö juuksurid ja taksojuhid. Neil aegadel pööritavad – ja paraku ka kaotavad – börsil raha needki, kel pole väärtpaberitest mingeid teadmisi. Kui vanem tahab börsil riskida, võib ta seda teha, kuid mitte lapse rahaga. Laps ei saa kontrollida, kui otstarbekalt ja majanduslikult põhjendatult vanemad tema varaga ümber käivad, ja seetõttu peab seaduses piirangud kehtestama.
Liiati ei välista uus seadus väärtpaberitehinguid vanemate poolt. Selleks on vaja kohtu nõusolekut kontrollimaks, kas vanemal on küllalt majandusteadmisi. Seadus ütleb, et põhjendatud juhtudel võib vanemale anda üldise nõusoleku teha kõiki või teatud liiki väärtpaberitehinguid (§ 188 lg 2).
Praegu on tehingutes lapse varaga mitmel juhul esikohal lapsevanema, mitte lapse huvid. Näiteks paigutatakse vara lapse nimel omandatud väärtpaberitesse, et vältida võlausaldajate nõuete rahuldamist. Või kantakse tulumaksukohustuse optimeerimisel väärtpaberid üle lapsele ja kasutatakse nii lapsele kuuluvat tulumaksuvabastust. Kusjuures mõlemal juhul säilitab täiskasvanu ikkagi sisuliselt omaniku positsiooni ehk lapse huvidega pole neil juhtudel mingit pistmist.
Küsimus pole selles, kas riik usaldab lapsevanemaid või mitte, nagu arvab Kaidi Ruusalepp – vanematel on kõik võimalused lastele kooliraha koguda või muul eesmärgil nende tulevikku kindlustada, sest vanema enda tehinguteks ei ole kohtu luba vaja. Kuid riik peab usalduse kõrval tagama ka kõigi õiguste kaitse. Seadusi ei saa luua ainult inimeste õilsamate loomuomaduste põhjal ja uskudes üksnes inimeste parimaid kavatsusi. Sestap tulebki välistada kõik võimalused, et täiskasvanu saaks lapse huve kahjustada.