Pikalauapidu hoiab alles elus tähtsaid suhteid

Võrumaal Lasva vallas Pikakannu külas Alasilla talus peeti läinud suvel nüüdki talutöödel jõudumööda kaasa lööva, traktoritega töötava ja masinaid remontiva Leo Kallaste (vasakult keskel, valge särgiga) 75. sünnipäeva pika laua taga, sest nii on seal talus ja Võrumaal endiselt kombeks. Et kõik lahedalt ära mahuksid, pidutseti õues. Foto: Vilja Kohler

Rootsi laua, catering´i või restoranist-kohvikust tellitud täisteenindusega laua taga peopidamise vastu pole meil muidugi midagi. Astume läbi, näksime siit-sealt, vahetame viisakusi, viskame ehk naljagi ning juba asutame minekule, sest täna on tarvis veel midagi teha ja homme on ju tööpäev.

Need uued peokombed pole võõrad ka Lõuna-Eestis, kuid eriti just Võru- ja Põlvamaal peetakse üks õige pidu, olgu see siis pulm, ümmargune sünnipäev või näiteks kooli lõpetamine, sageli kodus ja endiselt pika laua taga.

Ühest vastust, millal ja kuidas pikalauapeo tava alguse sai, ei oska Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadlased anda, ERMis pole meie peokombeid sügavuti uuritud, uurimishuvi keskmes on olnud ennekõike toiduvalmistamine. Küsitud on alati ka laua- ja peokommete kohta, kuid see materjal on veel läbi töötamata.

«Nähtavasti ei saagi küsimusele, miks ja millal pikalauapeod tekkisid, ühest vastust anda, sest pikalauapidu hõlmab endas erinevaid teemasid,» selgitas Eesti Rahva Muuseumi teadussekretär Reet Ruusmann.

Uuema aja komme

Selge on aga see, et pikalauapidu on uuema aja nähtus. Nimelt käis talupojaühiskonnas 19. sajandi keskpaigani ajaarvamine tsükliliselt. Peeti vaid niisuguseid tähtpäevi nagu näiteks jõulud, vastlapäev, lihavõtted. Oma elust oli eestlasel siis tähistamist väärt vaid laulatus ning sugulased kohtusid ka matustel.

Ühes moderniseerumise ja linnastumisega hakati 19. sajandi keskpaiku aega aastaaegade ja tööde asemel kuudeks, nädalateks, päevadeks ja minutiteks jagama. Samamoodi kaasnes moderniseerumisega invidualiseerumine. «Jämedalt üldistades polnud selle ajani üksikisik oluline, tähtis oli eeskätt kogukond, pere,» märkis Reet Ruusmann. «Isiku individualiseerumine on iseloomulik kodanlikule ehk keskklassi kultuurile. Talupojad olid harjunud tähistama kollektiivseid sündmusi, aga kodanlik mõtteviis seadis keskmesse indiviidi elutsükli, millega seoses «leiutati» ka sünnipäevade pidamine.»

Sünnipäevade pidamine on Eestis uus, 20. sajandil juurdunud komme, mis laialdaselt levis alles pärast II maailmasõda. Veel  19.–20. sajandi vahetusel oli sünnipäevade pidamine võrdlemisi haruldane, piirdudes suuresti edumeelsemate linnakodanikega. Peoga tähistati üksnes «elu verstaposte» ehk ümmargusi juubeleid pärast 50. eluaastat eesmärgiga näidata auväärses eas sünnipäevalapse ühiskondlikku positsiooni.

Maal levis sünnipäevade pidamine aeglasemalt, omandades sealgi eeskätt oma sotsiaalse staatuse demonstreerimise mõõtme. 1920. aastaiks oli juubelisünnipäevade pidamine muutunud jõukamatele taluomanikele ja külaametnikele auküsimuseks, samas kui enamike maainimeste hulgas jäi see komme endiselt võõraks.

«Sünnipäev oli toona rohkem laste pärusmaa, aga laste sünnipäevi peeti tagasihoidlikult, laps sai enamasti lihtsalt koogi,» ütles Reet Ruusmann. «Täiskasvanud oma tavasünnipäevi ei pidanud.»

Elatustase paneb asjad paika

Võib ju oletada, et sünnipäevade tähistamise komme lähedaste ja veidi kaugemate omaste hulgas oleks ju ka rutem levinud, kuid elu, täpsemalt elatustase pani asjad paika. «Sünnipäevade ehk pikkade laudadega peo korraldamine nõuab võimalusi, vahendeid ning nii-öelda tavalises taluperes polnud toitu üle, mida lahkelt paljudega jagada,» selgitas Reet Ruusmann.

1920.–1930. aastail korraldasid maal pikalauapidusid ka naisseltsid ja pritsimeeste seltsid. «Vorm oli ju sama – palju inimesi laua ümber, aga lähtekoht oli neil pidudel teine,» tõdes Reet Ruusmann. «Sellisel peol oli kogukondlik taust ning ka lauapealne tuli kokku kollektiivselt.»

Sünnipäevade pidamise komme hakkas Eestis jõudsalt levima 1950. aastatel ja seoses üldise elatustaseme tõusuga tähistati eriti suurejooneliselt juubeleid 1970.–1980. aastail, mil tekkisid eraldi sünnipäevad (peolauad) töökaaslastele ja suguseltsile. «Nõukogude ajal oli inimestel vähem võimalusi oma raha kulutamiseks ning nii saadi endale suuremaid pidusid lubada,» sõnas Reet Ruusmann.

Võrreldes nõukogude ajaga on meil tohutult valikuid, kuidas raha kulutada. Ühtlasi mängib siin rolli kollektiivsete väärtushinnangute järk-järguline taandumine individuaalsete ees. Nii võibki tänane sünnipäevalaps seista silmitsi valikuga, kas kostitada sünnipäeva tähistamiseks mõeldud raha eest sõprututtavaid või teha selle asemel näiteks nädalalõpu spa-tuur üksi või kaaslasega.

Mõistus ja tunded

Inimene on ratsionaalne olend ja majanduslikus mõttes on pikad lauad toidu raiskamine. Aga nii on see vaid majanduslikult mõeldes. «Teaduslikus keeles öeldes vahetatakse pikalauapeol ühed ressursid teiste vastu,» ütles Reet Ruusmann. See tähendab, et majanduslikud ressursid ehk toit vahetatakse sotsiaalse ressursi ehk suhete vastu. Sotsiaalsel ressursil võib siinjuures olla ka sümboli mõõde, mis sisaldab endas teiste tunnustust, millest õigupoolest ju sünnipäevade tähistamine alguse saigi.

Seega sõltub meie pidude laad ühiskonna tüübist ja elukorraldusest ehk sellest, mis on meile elu-liselt tähtsam. Kellele on olulised kogukond ja suhted, need leiavad alati võimalusi oma lähedastele toreda pikalauapeo korraldamiseks.

Sel aastal on ERMis kogumistöö teemaks sünnipäevade pidamine. Kirjeldused nüüdsete sünnipäevapidamisviiside kohta on

ERMis väga oodatud, täpsemaid juhiseid saab oma kogemuste kirjapanemiseks muuseumi kodulehelt aadressil http://www.erm.ee/synnipaev.

---------------------------------------------------------

Juttu jätkub kauemaks

Võrumaal algavad pikalauapeo ettevalmistused varakult, külalised ehk lähemad ja kaugemad sugulased, head sõbrad-tuttavad ja naabrid (kui nad pole juhuslikult sugulased) kutsutakse peole mitu nädalat enne õiget aega. Kõige rohkem tuleb peole «omi» ehk sugulasi, sest sugulussidemed ja kogukond on võrokestele väga tähtsad.

Selgelt koorus see tõsiasi välja ka Võru Instituudis 2009. aastal Nele Reimann-Truija tehtud uuringust «Kultuurilised ootused Võru keele- ja kultuuriruumis». Üks uuringus osalenu võttis võrokesed ja nende elulaadi üldistavalt kokku nii: «Kindlasti on siin väga paiksed inimesed, kohapeal on kõik kõigiga sugulased. Vähe on võõrast rahvast. Kes on võõras, see on võõras lõpuni. Olen kohanud sellist seisukohta, et sureb ära, aga kommentaarid on: ta on meile võõras, ainult 50 aastat siin elanud.»

Köögipool

Varustuse puudumise taha pidu seisma ei jää: juba oma pulmapäeval on noor pere saanud kingiks nii palju nuge-kahvleid, igat sorti joogiklaase ning serviise, et nendega saab võõrustada vähemalt 30–40 inimest ehk lähimat suguseltsi.

Kõik järgnevad peod on söögiriistade virnu kasvatanud, sest võrokesed kingivad enamasti majapidamises vajalikke asju. Kingid antaksegi üle sõnadega: «Sul on küll kõik olemas, aga üks kastrul/kauss/komplekt nuge-kahvleid/triiksärk kulub alati ära.»

Pikalauapeoks vajalikud lauad ja lihtsad pikad pingid on mõnes majapidamises peremees ise kokku klopsinud, neid hoitakse hoolega vihma ja lume eest kuuri või küüni all kuivas. Muidugi pole laudu-pinke igas elamises, kuid alati teatakse mõne kilomeetri kaugusel kedagi (suure tõenäosusega lähemat või kaugemat sugulast), kellelt neid laenata saab. Kui argistes asjades ei peeta Võrumaal «küla pealt santimist» ehk asjade ja eriti raha laenamist heaks tooniks – kõik, kellel käed otsas, peavad ise oma eluga hakkama saama –, siis suurte pidude ajal vaadatakse sellele läbi sõrmede, sest oma tuleb aidata.

Paar-kolm päeva enne pidu saabub kohale perenaine, kes võtab köögis vägede juhtimise enda peale. Kuigi Võrumaa naised on kõvad perenaised, on kirjutamata reegel, et pikalauapeo road teeb suguvõsas või külas toiduvalmistamise oskustega silma paistev naine. Pidu korraldava pere naispoolest saab tema abitööjõud, kes koorib kartuleid ja hakib salatit. Ühelt poolt on perenaist tarvis sellepärast, et mitmekümnele inimesele hea ja parema valmistamine on suur töö. Teisalt tahab võrokene külalistele pakkuda ainult parimat ning seda saab pakkuda vaid selline kokk, kelle oskused on sealne kogukond heaks kiitnud.

Laud nagu alati

Lisaks (praktilisele) kingitusele, lilledele ja napsupudelile toovad külalised endiselt tihti ka tordi kaasa. Lauas istuvad kõigepealt vanemad külalised sinna, kus neile meeldib ja siis seab end sisse noorem rahvas.

Nagu alati kombeks, on laual juba ootel kartulisalat, rosolje, täidetud munad, heeringas hapukoorega, rulaad, kala taignas, marineeritud liha, kotletid, praetud maks, lihapallid kastmes, hapukurk, värske kurk ja tomat. Talvisele pikale lauale käib ka sült, suvel seda ei pakuta, sest siis ei saa sülti maha jahutada ning see sulaks laual pika õhtu peale ju ära.

Perenaine ja ta abilised lasevad suured liuad kollaste keedukartulite, praeliha, šnitsli ja liharullidega ning kausid praekapsa ja kastmega ringi käima. Mehed valavad pitsid viina täis,  keegi omadest ütleb paar südamlikku sõna sünni-päevalapsele ja pidu ongi alanud.

Kõigepealt aetakse kõik jutud ära lähimate lauanaabritega, siis hakatakse lauas kohti vahetama ning tunnid kaovad. Veel enam-vähem kaine peaga sõlmivad sugulased-tuttavad omavahel mõne uue «mina sulle – sina mulle» kokkuleppe, peo edenedes ja uute pudelite lisandudes võib vabalt juhtuda, et üles võetakse vana eriarvamus või tüli, mida pole mitu põlvkonda ega mitukümmend pikalauapidu ära suutnud klaarida.

Kohvi ja torti pakutakse südaööl ja pärast seda käib pidu veel mitu tundi edasi. Lahkudes tänatakse peo korraldajat paljusõnaliselt, mõnes peres pannakse peost ülejäänud toitu külalistele koju kaasa. Külalised räägivad peost veel tükk aega. Kõik on rõõmsad ja rahul, sest «omadel on kõik hästi». Vilja Kohler