/nginx/o/2014/01/23/2769560t1h15bc.jpg)
Inimesed üle terve Eesti kaevandavad sõna otseses mõttes raha - täpsemalt öeldes krüptomünte ehk digitaalset valuutat. Virtuaalse raha kaevandusi võib leida nii pealinna garaažidest, vanalinna luksuskorteritest kui ka Lõuna-Eesti laante vahel asuvatest taludest, vahendab ERR uudisteportaal «Pealtnägijat».
Eestit järjest enam haarav Bitcoini-maania on nagu Kroonika lugemine – vaid vähesed julgevad tunnistada, et nad ise sellega tegelevad. Nii nagu näiteks Teet ja Urmas, nimetagem neid täna siis nii, Tallinna ühest kesklinna garaažist.
Urmas võrdles seda ekskavaatori ostmisega. «Lööd kopa maasse ja hakkad kaevama ning ühel hetkel hakkab maa seest kulda tulema ja see Bitcoini kaevamine on samamoodi nagu kullajaht praegu.»
Teedu sõnul tuleb uusi Bitcoinide kasutajaid iga päev juurde. «Ka inimesed, kellel polnud alguses sellesse usku, on nüüd tulnud ja öelnud, et pange meile ka see masin püsti.»
Maailma tuntuim krüptoraha Bitcoin ja selle analoogid on lihtsalt lahti seletatuna digitaalse (sula)raha ühikud, mille haldamine ja vahendamine ei ole mitte enam pankade, vaid inimeste endi teha.
Virtuaalsete müntide hankimine toimubki internetis otse inimeselt inimesele ning selle eesmärk on toota pankadest ja riikidest sõltumatut raha, millega on võimalik ka reaalseid oste teha. Ehk: erinevalt tavavaluutadest on krüptoraha riikidest ja pankadest sõltumatu, seda toodavad juurde ja vahetavad omavahel inimesed ise ja seda raha saab kasutada ka reaalse maksevahendina.
Finantsekspert Kristjan Lepik märkis, et veel 15 või 20 aastat tagasi poleks selline asi olnud võimalik, aga nüüd on tehnoloogia toel uus võimalus tekkinud. Ta võrdles seda Skype'i arenguga. «Mõneti need krüptorahad on sarnane trend rahamaailmas.»
Digiraha omandamiseks on kaks võimalust – osta neid internetist spetsiaalsetelt vahenduslehekülgedelt või siis panna püsti kaevurarvuti ja toota neid päris ise. Krüptomüntide ise tootmist nimetataksegi kaevandamiseks.
«Kaevurid ongi need, kes toovad need coin'id nö turule,» selgitas Teet. Kui poleks vajalikke algoritme loovaid kaevureid, poleks inimestel võimalik ka coin'e osta.
Urmas selgitas, et arvuti tuleb ühendada vastava krüptoraha võrku ja võrgus osalemisega, elektrit kulutades on võimalik see elekter pöörata krüptorahaks, mida omakorda on võimalik vahetada kuskil vahetuspunktis kas siis dollariks, euroks või mõneks teiseks krüptorahaks. Võib ka osta mingit kaupa krüptoraha eest.
Nii nagu mujal maailmas, on ka Eestis virtuaalse valuuta pealetung võtnud üsna palavikulised mõõtmed. Kohalikud arvutimüüjad ütlevad, et digimüntide kaevandamiseks vajalikud videokaardid on juba tõeline defitsiit. Nõudlus hakkas pakkumist ületama mullu sügisel, mil Bitcoini kurss dollari ja euro suhtes tõusis lakke. Üks Bitcoin maksis näiteks oktoobris juba üle 1000 euro.
Mida võimsam arvuti, seda rohkem Bitcoine
Tuleb välja, et internetist raha kaevandamine polegi väga keeruline, ent samas ka mitte väga odav lõbu. Et arvutit krüptoraha kaevandamiseks häälestada, tuleks Urmase sõnul välja käia tuhatkond eurot. Kulude tasuvusaeg ulatub tema hinnangul mõnest kuust aastani.
Kellel on rohkem ja võimsamad arvutid, sellel on rohkem labidaid kulla kättesaamiseks. Ja nagu selgub, ongi seda kulda reaalselt võimalik leida. 25-aastane arvutimängude looja ja Bitcoini-huviline Erich Erstu ütles, et jaanuaris sai ta 300 euro eest Bitcoine. Ta tõi võrdluseks, et elektrile kulus tal 20 eurot.
Urmas selgitas, et investeerides eelmise aasta novembris ühte «kaevurisse» 2500 eurot, oli võimalik teenida detsembris tuhatkond eurot kasumit.
Kui Erich kaevandab Bitcoine hobi korras ja üsna väikeses mahus, siis Teet ja Urmas on krüptorahade kaevandamisest teinud enda jaoks päris tulusa äri. Teedu sõnul vahetab ta Bitcoinid eurodeks ja kulutab neid. Mees on ostnud endale arvuteid ja isegi auto.
Ehkki teadaolevalt ei saa krüptorahaga praegu veel toidupoest piima ja leiba osta, pole digirahaga reaalses elus maksmine enam mingi imeasi. Näiteks Soomes ja Kanadas on tänavatel juba mõned Bitcoini-automaadidki. Aga paljud ilmselt ei tea, et ka Tallinnas pole Bitcoinides arveldamine enam võõras, sest virtuaalse sularahaga saab soodsamalt tasuda oma söögi eest näiteks restoranis Sushicat.
Kuid kogu selle kullapalavikulise rahakaevandamise juures ei tasu siiski pead kaotada, sest näiteks Eesti Pank nimetab Bitcoini «probleemseks ja riskantseks skeemiks». Keskpanga hinnangul ei ole virtuaalse raha omanik tuvastatav, mistõttu võivad kurjategijad reguleerimata ja anonüümset maksekeskkonda kasutada rahapesuks, terrorismi rahastamiseks või muudeks ebaseaduslikeks tegevusteks.
Urmas märkis, et Eesti Vabariigis puuduvad hetkel regulatsioonid, kuidas tuleks Bitcoinide või krüptorahadega ümber käia. «Ei ole oma arvamust välja öelnud ei maksuamet, ei finantsinspektsioon ega rahandusministeerium ja hetkel, kuna õiguslikku nii-öelda raamistikku Bitcoinidega tegelemiseks ei ole, siis reaalselt nendega tegeleda ei tohiks. Või, noh, igaüks tegeleb vastavalt oma vastutusele.»
Kristjan Lepik tõi näiteks Venemaa, mis piirab Bitcoini kasutamist. «Ega ta suurtele riikidele eriti ei meeldi, sellepärast, et see on justkui nende rahamonopoli lõhkuv või tuleb midagi, mis tahab ka seda teha, mida justkui nemad tahaks täiesti kontrollida.»
Erich Erstu ütles, et iial ei tea, mida Bitcoini hind teeb. «Nii et mina näiteks ei võtaks seda riski, et hakkaks ainult kaevandamisest elatuma. Pealegi milleks, kui saab teha asju, mida sa nagunii tahad teha ja siis selle eest makstakse ka.»
Erinevatel riikidel on krüptorahadesse praegu väga erinev suhtumine. Kui Soome käsitleb digivaluutat toorainena, siis Rootsi liigitab krüptoraha sootuks kunstiteoseks. Üks on aga selge – kas virtuaalne raha on finantsparadiis või petuskeem, see on veel tuliste vaidluste koht.