Veskimägi: Estlink 2 annab Eestile ligi 50 miljonit eurot kasu aastas

Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eleringi juhatuse esimehe Taavi Veskimägi kinnitusel annab reedel ehitajatelt vastu võetud Soome-Eesti teine merekaabel Estlink 2 Eestile hinnanguliselt üle 50 miljoni euro kasu aastas.

Kuidas mõjub Estlink2 käivitumine Eesti elektrihindadele?

Peale Estlink2 käiku andmist on Eesti üks osa Soome elektriturust. Uue ühenduse abil on meie tarbijatel võimalus osa sisuliselt piiranguteta Põhjamaade potentsiaalselt parematest elektrihindadest ja meie elektritootjatel tekib võimalus toodetud elektrit sinna müüa. 

Kui palju tänu sellele Eesti tarbija võiks võita - kui võrrelda Estlink2 eelse ajaga?

Eelnevalt koostatud analüüsi alusel võiks EstLink 2 rajamine anda Eesti ühiskonnale ca 50 miljonit eurot sotsiaal-majanduslikku kasu aastas. Samas kahe kuuline prooviperiood on näidanud, et kaablite koormatus on isegi palju suurem kui võis eeldada ning seega potentsiaalne kasu veelgi ulatuslikum. On palju tunde, kus kaablid on maksimaalselt või selle lähedaselt koormatud ja odavam elekter voolab Soomest Eestisse. See on siinsete tarbija puhas võit.

Milline on energiatootmise võimsuste ja tarbimise tase Põhjamaades ja eelkõige Soomes ehk kas turuga sidumine pikemas perspektiivis surub Eestis hinda üles või alla?

Normaalse hüdroreservide taseme juures turule pääsevate Põhjamaade generaatorite muutuvkulu on oluliselt madalam Balti riikides hinda tegevate generaatorite omast. Seni, kuni oli pudelikael Eesti-Soome vahel, võis soovida siinsetele tootjatele õnne, nüüd võidab enam tarbija. Eraldi väärtus on kindlasti hinna etteennustatavuse suurenemine. Suvel on Balti riikides tihti genereerimise, st elektritootmise olukord keeruline. Koostootmisjaamad, mis töötavad soojuskoormuse pealt, on reservis või hoolduses. Daugaval on konnadel pea väljas ja hüdrovõimsust pole. Palju on vanu tootmisseadmeid (Narva vanad plokid), mis on tihti rikkis-remondis või hoolduses. Mis tähendab, et mõne üksiku tootmisseadme või elektriliini väljalangemisel on oluline mõju hinnale. Sisuliselt võib mõne hetkega hakata elektrihinda kujundama Balti riikides Narva EJ asemel Leedu gaasielektrijaam. Selline olukord toob esile vajaduse, et Balti riigid ei oleks isoleeritud saar, vaid hästi integreeritud osa palju suuremast turust, kus ühe konkreetse tootmisüksuse töötamisel või mittetöötamisel ei oleks sellist mõju hinnale.

Kas võimsam seotus Soomega võiks tuua ka uusi elektrimüüjaid ja soodsamaid pakkumisi Eesti turule?

Jah, kindlasti. Uus ühendus loob paremad eeldused selleks, et Eestisse tuleks juurde Põhjamaade elektrimüüjaid. Lisaks tähendab suurem turg enam valikuvõimalust ja tihedamat konkurentsi müüjate vahel. Paljude turuosalistega konkurentsituru jaoks on Eesti Energia osakaal Eesti lõppkliendi turul jätkuvalt liiga suur.

Kuidas mõjutab nii võimsa ühenduse olemasolu Narva elektrijaamu- kas nad suudavad täna Põhjamaade elektrihinnaga konkureerida ja kui ei suuda, kas siis ei või ohtu sattuda Eesti varustuskindlus? Ehk kui ühel hetkel pole Põhjamaadest elektrit tulemas ja meil suured konkurentsivõimetud jaamad on kinni, siis jääme probleemide kätte?

Oluline on tarbijate elektrivarustuskindlust käsitleda regiooni, mitte riigi põhiselt, vaadates ühendus ja tootmisvõimsusi koos. Piisavate ühenduste korral tagab tarbija elektriga varustatuse Tallinnas sama kindlusega nii Soomes Olkiluotos kui Narvas asuv elektrijaam. Eesti majandusarengut toetava elektri varustuskindluse võti ei ole mitte kohalikel primaarkütustel põhinevalt 100% elektritootmist Eestis, vaid piisavad ühendused. Ühenduste otsene kasu tarbijale ongi, et head ühendused võimaldavad jätta ehitamata osad elektrijaamad, mis väiksel elektriturul ei ole tasuvad, aga on vajalikud varustuskindluse pärast. Baltimaade varustuskindluse on tagatud, kui 2030. aastal moodustavad olemasolevad tootmisvõimsused 80% prognoositavast tiputarbimisest.

Kui palju Soome elektrist läheb edasi Läti või Leetu ehk kas Põhjamaade elekter jääb meile või liigub edasi teistesse Balti riikidesse?

Ma ei muretseks selle pärast, kas elekter liigub Soomest-Eestisse või Eestist-Lätti kui kõik jälgivad ühtsel Põhja-Balti elektriturul samu reegleid. Sellisel juhul ei oma Euroopa Liidu liikmesriikide piirid enam tähtsust. Täna on peamine puudus suures mahus Läti ja Leedu kasutatava tootmisvõimsuse ja tarbimise mitte osalemine vabal elektriturul. See tekitab komplikatsioone.

Millise elektripaketi olete teie valinud ja miks? Reedese uudise valguses tundub, et mõistlik on valida börsipakett, sest hinnad pigem liiguvad alla kui üles. Mida tuletistehingud näitavad ja mis teie arvate?

Mina kasutan 100% börsihinna põhist paketti. Pikemas vaates ei saa fikseeritud pakett olla soodsam börsi keskmisest hinnast, sest Eestis on sisuliselt kogu tootmine elektribörsile välja müüdud. See tähendab, et müüjad ostavad elektri börsilt sõltumata sellest, millise paketiga ta seda lõpptarbijale müüb. Fikseeritud hinna puhul tuleb maksta kellelgi preemia hinna fikseerimisega kaasuvast riski võtmisest. Tuletistehingud 2014 aastaks näitavad suhteliselt soodsaid hindu tarbijale.

Millised ja kus on teie varuvõimsused selle 1000 MW elektrikaablite kompenseerimiseks?

Varustuskindluse tagab Kiisasse rajatud avariireservelektrijaam (110+140 MW). Hetkel on suunal Soomest Eestisse ülekandevõimsus piiratud 860 megavatini maksimaalselt võimaliku 1000 MW asemel. Piirang jääb jõusse kuni valmib Kiisa avariireservelektrijaama teine osa käesoleva aasta septembris. Samuti on meil lepingud Läti, Leedu, Venemaa ja Valgevenega , mille alusel sealsed partnerid tagavad meile vajadusel igaüks 100MW võimsust. Seega on Kiisa jaama teise etapi valmides meie käsutuses reserve 650 MW ulatudes. Seega veelkord, ühendus on tarbija varustuskindluse tagamisel sama turvaline kui Eestis asuv elektrijaam.

Kas on plaanis veel suuri ühendusi rajada meie regioonis ja millal need valmivad?

Hetkel oleme ette valmistamas kolmanda Eesti-Läti liini ehitust (2020), et likvideerida "pudelikael" Eesti-Läti piiril. Samas on selle projekti edasine areng otseselt seotud elektrituru arenguga Läti ja Leedus. Kui ei ole samadest reeglitest lähtuvat turgu ei ole mõtet ehitada ka ülekandevõimsusi. Siis ei teki sellest kasu ei tootjatele ega tarbijatele.

Lõpetuseks tahaksin tõsta esile Eleringi ja Fingridi eksperte, kes EstlinkII projekti vedasid. Hoida 320 miljoni eurone tehniliselt keerukas kahte riiki hõlmav investeering täpselt viis aastat tagasi paika pandud graafikus - see on saavutus omaette!