Näituse «Kus on kirjaniku kodu? Tallinna kirjanike kodud 21. sajandi algul» külastaja saab teada, kuidas armastatud autorid oma kodu mõtestavad ja milline koht on kodul nende loomingus.
Külla kirjarahvale
Kadriorus asuva A. H. Tammsaare majamuuseumi ühele verandale on sisustatud elutuba, mida ilmestavad perekond Krossi tugitoolid, Eva Pargi autoportree Holger Kaintsi kirjutusmasin, Fagira D. Morti diivanil istudes saab külastaja aga vaadata teemakohaseid videoid ja lugeda raamatuid.
Muuseumi juhataja ja väljapaneku kuraator Maarja Vaino ütles, et sai selleks algtõuke paar aastat tagasi Oslos Ibseni 2006. aastal avatud muuseumis. «Norra kirjandusklassiku esemed olid selleks ajaks umbes sada aastat olnud eri kogudes laiali ja osalt sootuks kaduma läinud, nii et muuseumi loomiseks tuli tohutult vaeva näha,» rääkis Vaino.
«Mäletan, et arutasime tookord Vilde muuseumi juhi Kairi Tilgaga, kuivõrd keeruline on kirjanikke puudutavat, eriti eluolulist, tuleviku tarbeks säilitada. Ka meie tulevased klassikud pole selles mõttes paremas seisus. Samal ajal on inimeste huvi just eluolu vastu väga suur, minu meelest aitab see hoida kirjanikku rahvale lähedal ning tähendab kokkuvõttes, et teda teatakse ja loetakse.»
Sama kinnitas muuseumi paari aasta tagune näitus «Eesti romaan XX sajandil», mille külastajaid paelusid just kirjanikega filmitud intervjuud. Kuraatori sõnul tekkis sealt mõte jäädvustada keskkondi digitaalselt, lastes sõnameistritel endil oma kodust kõnelda.
Tammsaare muuseum ei saa küll kogu eesti kirjandust ei füüsiliselt ega digitaalselt koguma hakata, aga mingil määral saame protsessis osaleda ja seda ärgitada. Nii või teisiti läheb algne videomaterjal, millest näitusele oleme valinud tuumakad lõigud, hiljem kirjandusmuuseumi, kus sellest loodetavasti on uurijatele abi,» mainis Vaino.
Näituse teise osa moodustavad kirjanike tekstid. Oma mõtetesse ja kodudesse lubavad vaadata Maimu Berg, Kätlin Kaldmaa, Teet Kallas, Holger Kaints, Jan Kaus, Andrus Kivirähk, Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo ja Eeva Park. Arter esitab valiku neist.
Mis teeb kodust kodu?
Kätlin Kaldmaa
«Kodu on eelkõige koht, kus on turvaline olla. Kus keegi ei näri, ei säutsu, ei roni su sisse, kus võib kõik oma asjad jätta just sinna, kuhu sa tahad need jätta, ja ei pea muretsema, kas keegi neis tuhnima hakkab. Kodu on koht, kus on su tähtsad raamatukuhjad ja keegi ei aja neid sassi, sest kõik teavad, kui tähtsad need on... Kodu ise ongi lemmikpaik. Kodu algab juba siis, kui lähen üle tee ja astun oma linnaossa. Siis on rahu.»
Holger Kaints
«Kirjaniku, eriti vabakutselise kirjaniku kodu eripära on, et see on samal ajal töökoht. Naljatamisi võib ju ka teisiti öelda: kirjanik tegelikult elab ja ööbib tööl. Mu lemmikpaigad kodus on koht kirjutuslaua taga ja lugemistool selle kõrval. Viimane on ehk kõige soositum.»
Teet Kallas
«Olen emaliinis justkui nii põline tallinlane, et lausa kõhe hakkab.
Kodutunne on läbi aegade olnud erinev, aastatel 1976–2011 aga vägagi kodukeskne. Just nii pikk oli mu teine abielu, mis lõppes mu naise Alla surmaga. Eks muutus pidetumaks ka kodutunne, aga mis sa teed ära, nii see ju käibki…
Mul (meil) on aastaid ikka olnud mõni maakodu. Algul Varbolas, hiljem Kiisal (koguni 25 aastat), nüüd Laulasmaal. Ega ma enam eriti teagi, mis asi see suvine Tallinn on. Ja veel – mul on üks armas varulinn, millega mind ei seo mingid juured, kuid kus olen-oleme aastakümneid pikemalt olnud – nagu ka praegu neid ridu kirjutades. Haapsalu on selle linna nimi.
2014. aasta jaanuaris Haapsalus redutades mõtlen mina, põline tallinlane, et tuleks juba kevad, siis saaks … Laulasmaale. Vaat nii. Mis sest, et aed on natuke hukas ning tulpide ja teiste sibullillede kogumisele panin mullu punkti.»
Näitusele tulles on tark aega varuda, sest kõnetavate (seina)tekstide lugemiseks ja videomõtiskluste vaatamiseks võib kuluda tunde. Lisaks tasub lahendada suurt kirjandusküsimustega ristsõna. Õnneks kestab «Kus on kirjaniku kodu? Tallinna kirjanike kodud 21. sajandi algul» 2014. aasta lõpuni.
Viivi Luik
«Olen elanud paljudes kohtades ja erinevatel maadel, see on mind õpetanud mõistma, et inimese ainus tõeline kodu on tema enda südames. Kus oled ise, seal on su kodu. Võib ka öelda, et kodu on seal, kus on see, keda sa armastad. Siis ikkagi lõppkokkuvõttes omaenda südames.»
Jan Kaus
«Tunne, et siit pole vaja enam kuhugi edasi minna. Tunne, et siit saab lahkuda ainult selleks, et varsti kohe tagasi tulla. See paik liigub. Kodu ongi lemmikpaikade kogu.»