Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Lugejad soovitavad: milline kelk peab kõige kauem vastu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Liis Velsker
Copy
Soome kelk.
Soome kelk. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kui mõni Tarbija24 lugeja leidis, et mitu aastat peab vastu ka Hiinas toodetud plastikkelk, siis suurem osa nentisid, et pikka aega kestab ainult rauast Soome kelk.

«See on lihtne: veneaegne tugev terasest Soome kelk, mida enam kuskilt saada pole...» andis üks lugeja vastuse. Teine kommenteerija lisas, et vastu peab ainult raudjalgadega vene kelk. Ka kolmas soovitas proovida veneaegset rooliga rauast kelku. «Roolikelk kestab!» kinnitas Janek.

Neile vastuseks teatas üks vanem, et raud peab küll vastu, aga pole turvaline. «Rauakelku lapsele mäele kaasa anda ei tohi. Seega on kelgutamiseks turvalisemad pehmemast materjalist kelgud,» kinnitas ta.

Pealegi pole oluline ainult vastupidavus, vaid ka pikk liug, nentis Suss. «Ostsime lapsele eelmisel talvel plastmassist kelgu Cyclon. No üldse ei libise. Hea, kui poole mäe peal seisma ei jää,» kurtis ta. Libisemine pidavat ühe kelgutaja sõnul hea olema Salvo kelguga, kuid halb pinnas ei halasta ka sellele – sõiduriist läheb katki.

«Kõik peale odava hiina oma peab vastu,» kinnitas üks asjatundja. Teine lugeja temaga siiski ei nõustunud. «Mul on juba kuuendat talve Rimist allahindlusega mõne krooniga ostetud klassikaline Hiina päritolu sinine plastmassjurakas. Läksin sõpradega kelgutama ning oli kiiresti vaja midagi,» rääkis ta ning nentis, et kuna polnud vanuse tõttu enam eriti suur kelgutaja ning lapsi ka polnud, siis mõtleski osta midagi odavat, mida pole kahju puruks sõita.

«Proovisin mis ma proovisin, aga puruks ei suutnud ma seda sõitaisegi nendes kohtades, kus liiv maa peal väljas,» kinnitas ta. Nüüd kasutavad sama kelku juba kuuendat talve tema lapsed, kes pärast seda sündisid – kelgul pragusid ega kriime ei ole, isegi plastmass läigib ilusti.

Lembit alustas oma kogemuste jagamist kõige kehvemast – firma Stiga toodetud plastikkelgust. «On teine küll elastne miinuskraadidega ja ei kipu pragunema, kuid oluline osa kelgu juures – libisemine on sellel täiesti null. Poole mäe peal kelk lihtsalt seisab... ja teised sajavad oma suvaliste kelkudega sulle selga,» kinnitas Lembit.

Teisena olevat Lembitu sõnul kõige vastupidavam ja kiirem Selverist 6–7 aastat tagasi ostetud DG (DeGee). 260 tolleaegset raha maksnud täispuhutav kolmnurkne sangadega snowtube´i taoline kelk. «Kolm last pole veel siiani suutnud teda katki rebida, kannatab ka täiskasvanut, kellel väiksem laps omakorda süles. On sõidetud üle kivide, puujuurte,jäänukkide jms. Kelk on hästi ohutu, pehme teisele otsasõidul, laps saab sangadest kõvasti kinni hoida, kannatab hüppeid jne,» kirjeldas ta. Teine kommentaator soovitas samuti  snowtube´i.

«Meil on juba neljandat talve kasutuses Hamax Sno Expedition kelk. Põhjal on näha küll kriimustusi, kuid muus osas pole kuskilt aru saada, et kasutuses juba nii pikka aega. Laps sellega korduvalt ka vastu puud juhtunud sõitma, kuid pragusid seni pole,» lisas veel üks lugeja.

Tagasi üles