Lugeja küsib: miks seisab jogurtitopsil ohtliku plasti tähis?

Pakendite all olevad märgised jäävad tarbijatele arusaamatuks. Foto: fysioviis.com ekraanitõmmis

«Alles mõnda aega tagasi oli Tarbija24 portaalis vastus tarbija küsimusele, kas hambapastade peal olev värviline ristkülik on seotud erinevate keemiliste ühenditega. Selgus, et ei olnud seost. Aga leides eile plastpakendite märgistustega pildi, tekkis minul küsimus, kas see vastab tõele või mitte,» uuris Moonika.

Vastab veterinaar- ja toiduameti jaekaubanduse, mahepõllumajanduse ja mitteloomse toidu büroo peaspetsialist Katrin Argus:

Toiduga kokkupuutuvad materjalid ja esemed hõlmavad endas kõiki materjale ja esemeid, mis on mõeldud toiduga kokkupuutumiseks, mis juba puutuvad toiduga kokku ja on selleks ette nähtud või mille puhul võib eeldada, et need puutuvad toiduga kokku või eraldavad toitu oma koostisosi. Toiduga kokkupuutuvad materjalid või esemed peavad vastama neile õigusaktides sätestatud nõuetele. Käitlejal on kohustus tõestada, et toiduga kokkupuutuv materjal või ese on nõuetekohane (st ei erita oma koostisosi lubamatutes kogustes).

Plastist pakenditest võib toiduga kokkupuutumisel eralduda toitu väikseid ja lenduvaid lisaaineid (nt värvaineid) ning monomeere ehk molekule, millest on materjal valmistatud. Eraldunud ainete hulk sõltub toidu ja materjali iseloomust, temperatuurist ja kontakti pikkusest toiduga. Võimalikele migreeruvatele ühenditele on välja antud määrustega reguleeritud piirnormid. Kasutustingimused toiduga kokkupuutuvale materjalile või esemele määrab tootja.

Viidatud ploomijogurti topsi all olev tähis PS on polüstüreeni lühend. Polüstüreenil põhinevaid plaste on mitut liiki. Puhas polüstüreen (PS) on ideaalselt läbipaistev, kõva, kuid rabe ja väikese löögitugevusega. Levinum on vahtpolüstüreen (EPS, PS-E), mida saadakse kui lisada tootmisel stüreenile vahustavaid lisandeid, näiteks CO2.

Vahtpolüstüreenil on väike tihedus ja head soojusisolatsiooniomadused. Kahes suunas venitatud polüstüreenist kile on läbipaistev ja laseb hästi õhku läbi. Selleks, et vähendada polüstüreeni rabedust, lisatakse materjali sünteesil reaktorisse ka elastomeere ehk kummi. Sel viisil saadakse löögikindel polüstüreen (HIPS, PS-HI), mis on tunduvalt sitkem, parema vastupanuga orgaaniliste lahustitele, õlidele ja rasvadele. Võrreldes puhta polüstüreeniga väheneb materjali tõmbetugevus ja läbipaistvus.

PS ja HIPSi iseloomustab hea gaaside (näiteks CO2, veeauru) permeatsioonivõime. Permeatsioon on materjali omadus, mille korral on nii auru, gaasi, vedeliku kui ka tahke aine molekulidel võimalus liikuda vabalt läbi materjali, selle juures ei toimu materjalis keemilisi ega füüsikalisi muutusi.

Puhtast polüstüreenist (PS) valmistatakse topse toidu säilitamiseks, ühekordseid plastklaase. Vahtpolüstüreenist (EPS) valmistatakse aluseid, millesse pakendatakse tavaliselt kaubanduskeskustes puuvilju, juurvilju, liha, kala ja kanaliha. Lisaks tehakse sellest ühekordselt kasutatavaid joogitopse, näiteks kohvitopse.

Kahes suunas venitatud polüstüreenist kilet kasutatakse tihti värske toodangu pakkimisel, nt lehtsalat. Löögikindlat polüstüreeni kasutatakse piimatoodete pakendamisel, näiteks jogurtitopsid või joogitopside valmistamisel. Enamasti kasutatakse polüstüreenil põhinevaid plaste toiduga kokkupuutes pikaajaliselt ja madalal temperatuuril (näiteks liha) või lühiajaliselt ja kõrgel temperatuuril (näiteks kohv).

Muude toiduga kokkupuutuvate materjalirühmade kohta on võimalik leida informatsiooni veterinaar- ja toiduameti koduleheküljelt järgnevalt lingilt.