Tahad muuta oma elu? Alusta harjumuste muutmisest ja nii 21 päeva järjest

Peep Vain. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Koolitaja Peep Vain kirjutab oma blogis harjumuste ja läbi selle ka oma elu muutmisest. Ta soovitab muutuste teel pigem mitte kohe alguses seada liiga kõrgeid eesmärke, vaid selgitada kõige pealt välja oma nn normaaltase.

Kirjutan kõigest sellest just nii, sest 2014. aasta esimesed nädalad on mulle olnud kasulik vana asja meelde tuletamise koht. Märksõnaks on harjumuste muutmine. Katselaboriks on mu enda igapäevane elu. Rõhuga just sõnal igapäevane.

Tarkusetera, mis korraga meenus kõlab nii: «Tahad on elu muuta, muuda oma harjumusi. Kui mingi tegevus on vastumeelne või ebaomane, siis otsusta seda teha 21 päeva järjest. Nii muutub ta harjumuseks. Peale seda on suur tõenäosus, et too tegevus (hoiak, käitumine) on saanud omaseks, lihtsaks ja isegi nauditavaks.»

Uue aasta alguses käivad paljudel inimestel peast läbi igasugused mõtted, mis üldistatult on seotud sisemise sooviga saada paremaks inimeseks. Kuid nagu teame ja omal nahal proovinud oleme, on kolm nädalat peale aasta algust üheksa neist kümnest algatusest liiva jooksnud. Seega enne, kui soovitud muutused harjumusteks said.

Eelmisel aastal sain tuttavaks noore ja väga targa mehega, kelle nimi on Tanel Mällo. Tanel on psühholoogiadoktor ning pühendanud viimased paar aastat Transpersonaalse Psühholoogia Varamu raamatute väljaandmisele koos Alar Tammingu ja paljude teiste abilistega. Tanel vaimustus suvel ka minu raamatust «Kõige tähtsam küsimus» ning sellest vaimustusest sündis idee teha telefoniäpp, mis võimaldaks inimesel kergesti ja süsteemselt siduda ning jälgida kõiki oma tähtsaid (ka kaugemaid) eesmärke selliselt, et need igapäevaselt vajalikeks tegevusteks tõlgenduksid ning kastutajale väga selgeid ja lihtsaid juhiseid annaksid. Esialgu hakkab ta äpp küll mõõtma kasutaja emotsionaalset seisundit, s.t. iga kord kui telefoni kätte võtad, siis küsib telefon su käest, et kuidas sa end just praegu tunned.

Taneli idee üks nurgakivi oli väga huvitav. Ta nimelt soovitas tulemuslikum ja edukam olla laiskuse abil. Püüan lühidalt kirjeldada. Näiteks kui isa võtab pähe olla parem isa, siis üks viis seda teha on oma lapsele näiteks sagedamini õhtul unejuttu lugeda. Oletame, et isa seab endale eesmärgi lugeda lapsele kolmel õhtul nädalas. Ilus uusaastalubadus ju. Läheb aga mööda 30 päeva ning isa teadvustab endale külma dušina fakti, et ta luges oma lapsele terve kuu vältel vaid kuuel õhtul. Ehk täpselt poole vähem, kui ta soovis-lootis-plaanis-lubas.

See, mida Tanel laiskuse all silmas pidas, on tegelikult tänane tase, tänane reaalsus. Ta ütles selle kohta tänane laiskuse normaaltase. Optimist ütleks selle kohta siis virkuse normaaltase.

Taneli idee seisnes lühidalt järgnevas. Selleks, et midagi oma elus muuta ja parandada, tuleb kõigepealt tänane normaaltase ära kaardistada ja sellest kohe mitte  liiga palju kõrgemaid eesmärke seada. Seada tasub esimese hooga tänasest tasemest veidi kõrgemaid eesmärke, nendeni jõuda, need uueks normaalsuseks muuta ning siis sealt edasi liikuda.

Lihtne, kas pole?

Mina ise selle aasta alguses endale mingeid erilisi lubadusi ei andnud. Kui aus olla, siis praegu, jaanuari lõpus, ma alles tegelen oma 2014. aasta plaanide viimistlemisega. Küll aga oli mul peas mitmeid mõtteid, mis juba kuid seal küpsenud. Osad mõtted tekkisid detsembris. Jagan mõningaid neist hea meelega ka sinuga.

Olen hakanud järjest enam edukust mõõtma mitte niivõrd tulemustes, kui tegevustes ja seisundites ehk et kui puhanud, tugev, värske ja energiline ma olen. Kuivõrd hästi suudan igas olukorras rahu säilitada ja oma emotsioone (näiteks ärrituvust, vihastamist) talitseda – ka seesmiselt. Kui tihti jooksen ja joogat teen ning missuguse sagedusega õlut või veini tarbin.

Lähtuvalt sellest kirjeldasin mõttes ära mingid enda ideaalid. Mõtlesin, milliseid muutusi ja arenguid on mul päriselt vaja ja miks. Kuid erinevalt oma varasematest praktikatest ei pannud ma endale mingeid eesmärke, vaid otsustasin lähtuda Taneli «laiskuse normaaltaseme» mõõtmiseks.

Endise müügijuhina tean, et ainuüksi tulemuse saamiseks vajalike tegevuste reaalse soorituse üles märkimine suurendab vajalike tegevuse hulka ajas. Sestap olengi sel aastal järjepidevalt ja süsteemselt teinud igal õhtul ülestähendusi enda jaoks tähtsaimate tegevuste ja seisundite tegelikkuse osas. Ilma otseste eesmärkidega, ilma enda vastu kuri olemata, kui siin-seal libastun.

Millised on tulemused? Väga head. Füüsiline ja vaimne vorm oluliselt paremad. Meel (ja emotsioonid) palju rahulikumad. Stress väiksem. Näiteid: 24 päeva 0 ml alkoholi. 19 päeva madalat stressi. 22 päeva aeglast tempot. (NB! Kusjuures on olnud väga töine ja tegus kuu). 17 päeva sisemist rahu (ei ärritu, ei vihasta). Märkasin ja märkisin üles ka mõningaid muid asju. Kaua ma end niiviisi kõrvalt jaksan jälgida ja seejuures asju kirja panna? Ei tea täpselt, pole ka tähtis. Oletan, et kuu-kaks.

Ja veel – kui kõigest sellest ühele sõbrale rääkisin, saatis ta mulle veebi-lingi, mille ka siia lisan. Mees nimega Matt Cutts esitab endale iga 30 päeva tagant uue väljakutse.

Ta nimelt usub (ja põhjendatult), et 30 päeva suudab inimene oma valikul peaaegu, et ükskõik mida teha. Pole oluline, mis edasi saab, pole oluline kas see tegevus jätkub või ei. Toon näiteid, mida Matt juba teinud on:

·        Venitusharjutuse tegemine, painduvuse parandamine – 30 päeva

·        Salvesta iga päev 1 sekund videot, et teha oma kuu kohta 30 sekundiline klipp

·        Käitle 30 päeva vältel e-maile senisest palju osavamalt

·        Ei tarbi 30 päeva millimeetritki sotsiaalmeediat ega uudiseid

·        Ei kasuta nädal aega internetti

·        Magan 30 päeva vältel end igal ööl korralikult välja

·        Õpin 30 päevaga mängima ukulelet

·        Ei saada 30 päeva vältel ühtegi e-maile mitte kellelegi peale 21.00

·        Vegan-dieet 30 päevaks (menüüst välja liha- ja piimatooted ja munad)