Euroopa Keskpanga president: eurotsooni valitsemises on vaja «kvanthüpet»

Jean-Claude Trichet Foto: Reuters/ScanPix

Intervjuus Saksamaa ajakirjale Der Spiegel räägib Euroopa Keskpanga president  Jean-Claude Trichet Euroopa ajaloo suurimast finantsabipaketist, spekulantide rollist eurokriisis ning eurotsooni liikmesriikide poliitikute liiga aeglasest otsustamisest.

Härra Trichet, kui palju olete viimastel päevadel magada saanud?

Ma magan alati väga hästi!

Õudusunenägusid ei näe?

Ei.

Igal juhul on finantsmaailm alates üle-eelmisest nädalast teistsugune. Europiirkonna riigid panid kokku varem kujuteldamatu abipaketi enam kui 700 miljardi euro väärtuses, et päästa vankuma löönud liikmesriike pankroti küüsist. Isegi teie asutus on taandunud mõningatest kaljukindlatest põhimõtetest ja plaanib nüüd osta isegi kesiselt hinnatud riigivõlakirju.

Ei, me ei ole oma põhimõtetest taandunud. Hinnastabiilsus on meie peamine ülesanne ja suunis. Kõige selle juures on selge, et me oleme alates 2008. aasta septembrist seisnud silmitsi kõige raskema olukorraga pärast Teist maailmasõda, võib-olla isegi pärast Esimest maailmasõda. Me elasime ja elame praegugi läbi tõeliselt raskeid aegu.

See nähtub selgelt sellest, mida teie ja teisedki olete viimastel päevadel ette võtnud.

Sellistel aegadel on vaja säilitada meelekindlust ja analüüsida olukorda nii selgelt kui vähegi võimalik. 2007. aasta augustis olime maailma esimene suur institutsioon, mis suutis korrektselt hinnata kapitaliturgudel toimuvat pärast tormiliste aegade algust. Ja me reageerisime kiirelt.

Mis täpselt toimus ülemöödunud nädala neljapäevast laupäevani, enne seda, kui Euroopa riigi- ja valitsusjuhid leppisid kokku Euroopa ajaloo suurimas finantsabipaketis?

Neljapäeva õhtul ja terve reede halvenes pidevalt olukord finantsturgudel, seda nii Euroopas kui ka sellest tingituna üleilmsel tasandil. Kui turud reedel sulgusid, andsid mitmed indikaatorid – Euroopa riigivõlakirjade hinnavahed, krediidikaitse tuletisinstrumendi hinnavahed ja olukord pankadevahelisel turul – märku tõsiste pingete levimisest.

Ma selgitasin seda reede õhtul riigi- ja valitsusjuhtidele. Kõik see toimus neljapäeva hommiku ja reede õhtu vahel. Pidev valvelolek on esmatähtis, kui sinu õlul lasub suur vastutus.

Hedge-fondide ja teiste spekulatiivsete investorite valduses on praegu varasid kokku 2,6 triljoni dollari eest. Kuid isegi nii uskumatuna näivast summast ei piisa tegelikult, et võtta midagi ette europiirkonna vastu. Kas teie meelest oleme me haavatavad?

Ei, kui me oma tööd korralikult teeme.

Spekulandid lihtsalt raskendavad olemasolevaid probleeme?

Kõigepealt tuleb oma kodus kord majja lüüa. Need suured ja äärmiselt mõjukad institutsioonid kujutavad endast võimsat probleemi, millega tuleb tegelda üleilmsel tasandil.

Mis siis õieti on ohus? Ainult pangad? Euro? Euroopa Liit?

Me kogeme praegu tõsiseid pingeid, mis tulenevad 2007.–2008. aasta sündmustest. Sel ajal ähvardas erainstitutsioone ja turge täielik kokkuvarisemine. See tõi kaasa valitsuste väga julge ja kõikehõlmava finantstoetuse.

Nüüd näeme, et mõne valitsuse allkiri on sattunud kahtluse alla. See on peaaegu kõigi arenenud tööstusriikide probleem. G7 suurriikide majanduse aastane defitsiit on umbes kümme protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Europiirkonnas tervikuna on see keskmiselt seitse protsenti. Olukorras, kus kogu maailmas on defitsiit järsult kasvanud, on turud keskendunud ühele nõrgale lülile: Kreekale. Võttes arvesse ka seda, et Kreeka statistika oli omal ajal vale, tuleb nentida, et turusurve kasvas just seal ning sellepärast oligi vaja drastilist programmi.

Nagu pärast Lehman Brothersi pankrotti

Nähtavasti ei olnud rünnaku all ainult Kreeka. Järgmine oli Portugal.

Turul valitseb alati nakkusoht, nagu me nägime erainstitutsioonide puhul 2008. aastal. See võib ilmneda väga kiiresti. Mõnikord lausa poole päevaga. See on kogu tööstusmaailma probleem.

Väidetavalt on isegi Aasia keskpangad kaotanud usalduse euro vastu. Ja nemad on võtmetähtsusega.

Valuuta, mille väärtus vastab täielikult meie hinnastabiilsuse määratlusele – aastane inflatsioon alla kahe protsendi, kuid selle lähedal – juba viimased kaksteist aastat, on valuuta, mis sisendab usaldust.

Kreeka puhul räägiti vaid mõne nädala eest Berliini arutelul abi osutamisest umbes kolme miljardi euro ulatuses. Nüüd kõneleme juba suurusjärkude võrra suuremast summast. Mida on Saksamaa valitsuse kõhklemine Kreeka suhtes meile maksma läinud?

See lugu on palju mitmetahulisem. Kreeka valitsusel kulus liiga kaua aega probleemi ulatuse tunnistamiseks ja vajalike sammude astumiseks. Meie, Euroopa Keskpank, hoiatasime väga valjult ja selgelt, et valitsus peab tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Väga nõudlikel aegadel, tõsiste pingete aegadel on esmatähtis langetada otsuseid kiiresti ja otsustavalt.

Finantsturgudele ei avaldanud esimene Kreeka abipakett just suurt muljet.

Nagu ma ütlesin, hakkas olukord halvenema juba ülemöödunud nädala neljapäeva pärastlõunal ja jätkas halvenemist kogu reede. Mitmed turud ei toiminud enam korralikult ning kõik hakkas mõneti meenutama juba 2008. aasta septembri keskpaika pärast Lehman Brothersi pankrotti.

Kas euro ründamine polnud Euroopale dramaatilisem kui Lehmani afäär?

See ei olnud euro ründamine. Siin on tegemist riikide allkirjadega ja selle tulemusel europiirkonna finantsstabiilsusega. On selge, et esmajärjekorras lasub just eurooplastel kohustus võtta asjakohaseid meetmeid, et leevendada praegusi Euroopas puhkenud tõsiseid pingeid.

Kriisi ajal otsustas Euroopa Keskpanga nõukogu esimest korda asuda ostma hätta sattunud ELi riikide riigivõlakirju, murdes sellega senise tabu. Saksamaa keskpanga president Axel Weber, tema Hollandi ametikaaslane ning Euroopa Keskpanga peaökonomist Jürgen Stark hääletasid selle otsuse vastu. Harva võib leida kõrgeimas euroga tegelevas organis nii palju erimeelsusi.

Nagu teate, ei kommenteeri ma kunagi konkreetsete isikute arvamusi. Meie meetmed tulenevad otseselt [ELi] lepingust. Me ei hakka tegelema kvantitatiivse lõdvendamisega. Me aitame mõningatel turu osadel normaalsemalt toimida. Ja nagu ma ütlesin, me võtame tagasi kogu lisalikviidsuse, mida me eraldame oma väärtpaberiturgude programmiga.

Avalikkusele on jäänud mulje, et valitsused sundisid Euroopa Keskpanka seda otsust langetama. See oleks väga häiriv signaal panga sõltumatust ja usaldusväärsust silmas pidades.

See on naeruväärne! Me langetame oma otsused täiesti iseseisvalt ja oleme korduvalt asunud seisukohale, mis erineb riigi- ja valitsusjuhtide omast: 2004. aastal intressimäärade tõstmisest keeldudes, 2005. aastal intressimäärasid vastu nende tahtmist tõstes ning kogu aeg kindlalt kaitstes stabiilsuse ja kasvu pakti, sealhulgas omaaegse Saksamaa kantsleri soove eirates.

Mõelge ise, kes on viimastel kuudel olnud nõrk? Igatahes mitte Euroopa Keskpank. Nõrgad on olnud suurtes võlgades valitsused. Kas mina olin siis nõrk, kui ma selgitasin kõigile juhtidele Bundestagis, kui tähtis on langetada kiire otsus? Kas ma olin nõrk, kui ma teatasin täiesti iseseisvalt riigi- ja valitsusjuhtidele, et olukord on ränk ja et nad peavad kohustusi võtma? Me langetasime pühapäeval oma otsuse täiesti iseseisvalt.

Euroopa keskpank on olnud tugev ja sõltumatu

Seni on Euroopa Keskpank olnud tugev ja sõltumatu, sest ta on korduvalt lükanud tagasi poliitikute nõudmised alandada intressimäärasid või lõdvendada rahanduspoliitikat. Nüüd aga olete esimest korda ühel meelel.

Me ei olnud kuidagi riigi- ja valitsusjuhtidega ühel meelel. Me langetame alati oma otsused, võttes arvesse ainult iseenda hinnangut olukorrale, aga mitte valitsuste, turgude või ühiskondlike partnerite «soovitusi». Me otsustasime 9. augustil 2007 mõne tunniga, et eraldame 95 miljardit eurot, sest meie rahaturgu tabasid häired. Ma võin selliseid näiteid veel hulganisti tuua.

Nagu juba ütlesin, kui üldse on olnud mingi mõju, siis on see olnud vastupidine, Euroopa Keskpangalt valitsustele, kui me neile soovitusi anname. Ja lubage mul öelda, et need, kes võtsid enda peale väga märkimisväärseid kohustusi, olid inimesed, kes ei järginud stabiilsuse ja kasvu pakti sõna ja mõtet. Ja inimesed, kes ei korraldanud järelevalvet, nagu nad oleks pidanud, nagu me pidevalt palusime neil teha.

Mõne kuu eest Spiegelile antud intervjuus ütles Euroopa Keskpanga peaökonomist Jürgen Stark, et keskpangal ei ole lubatud osta riigivõlakirju. Kellel on siis õigus?

Ma juba ütlesin, et see on olnud lepinguga otseselt lubatud viimased üksteist ja pool aastat. Me oleme kindlustanud hinnastabiilsuse Euroopas ja edukalt suutnud järgida seatud sihti hoida inflatsioon alla kahe protsendi, kuid selle lähedal. Me oleme teinud head tööd, täpselt samamoodi, nagu tegid parimad Euroopa keskpangad enne eurot.

Need, kes usuvad – või, mis veel hullem, teevad ettepaneku –, et me sallime tulevikus inflatsiooni, eksivad rängalt. Euroopa Keskpanga nõukogu ei kõhelnud tõstmast intressimäärasid 2008. aasta juulis finantssegaduste ajal, et tagada hinnastabiilsus.

Turud kritiseerisid meid toona. See annab tunnistust meie vankumatust sihikindlusest.

Sakslased reageerivad eriti tundlikult, sest Bundesbank on alati, ka kriisiaegadel, keeldunud ostmast riigivõlakirju. Kas te mõistate seda Saksamaale eriomast muret?

Ma mõistan täielikult oma Saksamaa sõprade erilist tundlikkust. Kuid faktid on faktid: inflatsioon ei ole Saksamaal olnud kunagi nii väike kui viimasel üheteistkümnel aastal. Saksamaa kodanikud on võinud näha, et euro on ka aja möödudes tõepoolest väärtuslik.

Ent inimesed tunnevad muret tuleviku pärast. Nad kardavad, et inflatsioon algab jälle ja nende säästud kaotavad väärtust.

Omal ajal otsustasid Inglise Pank ja Föderaalreserv kasutada «kvantitatiivset lõdvendamist», nimelt osta avalikke võlakirju, et tuua turgudele võimalikult palju likviidsust. See, mida meie praegu teeme, on hoopis midagi muud. Me võtame tagasi kogu lisalikviidsuse, mida me pakume.

Paljud sakslased pelgavad ka, et nende valitsusest saab Euroopa kinnimaksja.

Ma mõistan sakslaste kartust inflatsiooni ees ja nende ängi eelarve ning panuse pärast Euroopasse. Prantsusmaal on minu kohta mõnikord kasutatud väljendit Ayatollah de Franc-fort...

...millel on kaks tähendust: Frankfurt ja tugev euro...

...sest ma pooldan tugevat rahapoliitikat. Inflatsioon on ühiskonnale ja demokraatiale hävitav. Inflatsioon on maks, mida võetakse vaestelt ja nõrkadelt. See on minu sügav veendumus.

Poliitikutel on alati suur kiusatus kulutada rohkem raha, kui neil on. Inflatsioon aitab neil vähendada oma võlga.

Loomulikult peame nüüd nõudma valitsustelt ulatuslikke korrektsiooniprogramme, mida riigi- ja valitsusjuhid üle-eelmisel reedel lubasid. Nad lubasid kiirendada eelarvete konsolideerimist. Nad teavad, mis on praegu mängus.

Kas poleks parem, kui sellised riigid nagu Kreeka saaksid europiirkonnast lahkuda?

Ei. See on välistatud. Kui riik ühineb europiirkonnaga, jagab ta sama saatust teiste liikmesriikidega. Europiirkonna valitsemises on vaja kvanthüpet.

On vaja suuri parandusi, et vältida halba käitumist, tagada «peeride» antud soovituste tõhus elluviimine ning kindlustada tõelised ja tõhusad sanktsioonid [stabiilsuse ja kasvu pakti] rikkumise korral. Euroopa Keskpank kutsub üles läbi viima suuri muutusi ning ma selgitan seda rakkerühmale, mida juhib [Euroopa Ülemkogu eesistuja] Herman Van Rompuy.

Miks te olete nii kindel, et Euroopa tipp-poliitikud ei hakka nüüd Euroopa Keskpanka kasutama pideva rahatrükimasinana?

Ütlen veel kord, et me võtame tagasi kogu täiendava likviidsuse, mida me süsteemi paiskame. Meie rahapoliitilised seisukohad ei ole muutunud. Me ei ole kunagi sekunditki kõhelnud, kui on vaja langetada otsus, mis tagab hinnastabiilsuse, ja me ei võta selle juures arvesse ühegi surverühma arvamust.

Kuid Euroopa Keskpank hellitab ju ka panku. Teie niinimetatud mittekonventsionaalsed meetmed annavad muu hulgas neile taas võimaluse laenata miljardeid. Kas te ei anna sel moel finantsturgudele hoopis raha, millega nad saavad mängima hakata?

Ütlen veel kord, me teeme seda, mida oma sisimas arvame, et peame tegema, et tagada hinnastabiilsus keskpikas perspektiivis. Me ei võta arvesse surverühmi ega lobitööd. Me tagame pankadele likviidsuse, et nad saaksid finantseerida reaalmajandust ning toetada taastumist. Ja nad teavad seda.

Kas te isiklikult olete teinud viimastel nädalatel mõne vea?

See ei ole minu otsustada. Selle otsuse langetab ajalugu. Eelmisel nädalal nimetas [Saksamaa endine kantsler] Helmut Schmidt Euroopa Keskpanga tegevust laitmatuks.

Härra Trichet, suur tänu intervjuu eest.


Christoph Pauly ja Thomas Tuma intervjueerisid Euroopa Keskpanga presidenti 13. mail, see ilmus Saksamaa nädalaajakirjas Der Spiegel 15. mail.

Euroopa Liidu rahandusministrid leppisid stabiliseerimisfondi loomises kokku ööl vastu eelmise nädala esmaspäeva, 10. maid.