«/…/ Kütma hakates avada ahju-uksed ja siiber, kui viimane on olemas, koguda söed ette, asetada üks peenem halg põiki nii, et ta jääb päälelaotavate puude keskkohast veidi tahapoole. See halg täidab siin resti aset, et puud põleksid paremini. Siis asetada järgmised puuhalud, mis oleksid enam-vähem ühtlased, pikuti pääle kaunis tihedalt, et põlemine oleks ühtlane. Ette puude vahele asetada veidi tohku (puukoort) või pilpaid. Siis süüdata tuli.
Kütteainete süütamisel ei tohi iialgi tarvitada petrooleumi, piiritust ega bensiini – need võivad plahvatada ja tekitada suuri kahjusid.
Kui puud on hakanud tuld võtma, siis sulgeda sisemine uks täielikult ja välise uksega reguleerida parajat tõmbust, kuidas käesoleval ahjul sobib – kas väline uks jätta pooleli lahti või sulgeda kuni 1–2 cm laiuse piluni. Kui ahi on ühekordse ukse ja siibriga, siis reguleerida viimasega.
Tõmbus on paras, kui leek on punakas-valge, juhitud ülespoole, aeglane, kuid jõuline.
Kui tõmbus on liiga suur, siis puud põlevad kiiresti ära ja soojus läheb ühes suure tõmbusega korstnast välja.
Ahi peab küdema võimalikult kaua, sest pikema aja küdemise ja paraja tõmbuse juures hoiame põlevad gaasid kokku, et ahju- ning truubikivid läheksid võimalikult sügavalt kuumaks. Kui kõik soojus ahjukividele edasi antud, väljuvad gaasid jahedaina. Seega saame läbikuuma ahju, mis seisab kauem soe.
Ühe korra kütteks tavalisti pannakse ahju korraga 5–10 halgu, s. o. 8–15 kg kuivi puid (halgude arv oleneb puu liigist, halgude pikkusest, jämedusest ja soojuse hulga vajadusest).