/nginx/o/2014/01/18/2758406t1h4e57.jpg)
Võrumaal asuv Roosu talu on justkui küla üks kese. Ükskõik, millist teed pidi Sulbi külla sisse sõita, ei jää tulijale märkamatuks bullerbylik talukompleks,mida ühelt poolt ümbritseb müürina lauge küngas ning teiselt poolt mässib end sallina ümber taluhoonete kiirevooluline jõgi. Tugeva käepigistusega tervitab tulijaid talu peremees Aivar Rosenberg.
Sellessamas Sulbi külas Võrumaal on Aivar Rosenberg üles kasvanud ning teinud läbi teekonna karjapoisist omakandi üheks suuremaks põllumeheks. «Minu teadlik mälu algabki ajast, mil käisin emaga koos kolhoosis karjapoisiks,» meenutab Rosenberg autosse istudes ja sõidutab tulijad esmalt mälestusi täis karjalauda juurde oma kodu lähedal.
«Siit hakkas minu karjäär peale. Tol ajal ma muidugi ei osanud veel unistadagi põllumajandusest ja ettevõtlusest, aga maaelu meeldis juba siis väga,» kõneleb ta vanas, kuid korralikus laudahoones ringkäiku tehes. Nüüdseks kuulub see karjapoisitee alguseks olnud laut Roosu talu valdustesse.
Musta nahkvesti kandes jätab vuntsidega Aivar Rosenberg õige pisut vanakoolimehe mulje, kuigi vanakoolist nende majapidamises rääkida ei saa – Roosu talu õu on täis moodsat tehnikat ning töövõttedki peavad visalt kõige uuendusmeelsega sammu. Näiteks eelistatakse Roosu talus juba mitu aastat otsekülvi.
Uus suund
Talul on oma- ja rendimaid kokku üle 500 hektari, millest suurimal osal kasvatatakse kaera ja rukist – need kultuurid sobivad selle kandi happelistele põldudele kõige paremini. Uueks suunaks talu tegevuses on loomakasvatus – mitusada lammast ning paarkümmend lihaveist.
«Järjest suurendame siin karja, sest väikese karjaga ei tasu loomakasvatus end ära,» räägib Aivar Rosenberg, küünitades üle aia patsutama pelglikku šoti mägiveist. Looma selja taga vaatab tulijaid eriti uudishimuliku pilguga väike silmini ulatuvate «ripsmetega» šoti mägiveise vasikas.
Roosu talu majandab Aivar Rosenberg peamiselt koos vanima poja Ivar Rosenbergiga, kes on mahetoodangule keskendunud Väike-Roosu talu peremees. Isa ja poeg moodustavad justkui paarisrakendi, nende mõtteid ja vaated põllumajandusele haakuvad laitmatult ning sealt, kus isa lõpetab lause, jätkab poeg. Ühisjoonena jääb mõlema jutust kõrva kirg põllumajanduse suhtes, uudishimu ning suur katsetamis- ja õppimistahe.
«Ma ei mäleta, et isa oleks meid väga suunanud valima põllumajandust. Pigem oli see loomulik, et me hakkame talusse panustama,» nendib Ivar Rosenberg ja lisab: «Muidu ei oleks ju mõtet talu pidada, sest talu liigubki tavaliselt põlvest põlve.» Seni on jõudnud isa ja poeg kahekesi ära teha ka kõik põllutööd nende talu enam kui 500-hektarilistel maadel.
Aivar Rosenbergil on seljataga 29 aastat abielu vallas kultuuriasjadega tegeleva ja rahvatantsu juhendava Maarika Rosenbergiga. Peres on meesteks sirgunud kolm poega –peale Ivari veel Alar ja Ragnar. Samuti on pojad teinud Aivarist ja Maarikast juba ka kolmekordsed vanavanemad.
Ühe – ja isegi vist kahe – käe sõrmedest jääb väheks, et üles loetleda kõiki ameteid, mida praegu omakandi suuremaid põllu-
mehi Aivar Rosenberg on jõudnud elu jooksul pidada.
Kaotus Venemaal
Noore mehena Vene sõjaväest naastes alustas ta esmalt tööd kolhoosis autojuhina. Toonased kolleegid räägivad Aivarist kui kohusetundlikust mehest, kellele võis muretult vastutusrikkaid ülesandeid usaldada. Siiski jooksis kaheksakümnendate lõpus töösuhetest must kass läbi ning mees kaotas oma ameti-
koha. «Seejärel töötasin kohalikus koolimajas katlakütjana ja hakkasin Venemaal käima, pakkusin transporditeenust,» meenutab Aivar Rosenberg.
Sellestsamast transpordiärist kujunes lõpuks Aivar Rosenbergi tegemistes üks mastaapsemaid rahalisi krahhe. «Liisisime 1998. aastal uued Scaniad, et Venemaal käia, aga siis võttis Vene toll meil autod käest ära ja müüs oksjonil maha ettekäändel, et oleme veoreegleid rikkunud,» jutustab ta. «Autode «ninad» võeti ära, jäid ainult haagised ja suur liising. Alles hiljem tuli otsus, et me ei olnud tegelikult midagi rikkunud, kuid «ninad» olid selleks ajaks maha müüdud.»
Kompensatsiooniks saadi Venemaalt 75 000 krooni, samas kui liisingule tuli tagasi maksta 700 000 krooni.
Põgeneda polnud võlakoorma alt ka kuskile, sest eraisiku pankrotti ei eksisteerinud veel ning liisingu tagatiseks oli Roosu talu.
«Kogu see jama võttis meilt peaaegu kümme aastat ära, mil maksime talu sissetulekutest kinni seda, mida meil tegelikult polnud. Tol ajal ei saanud nihverdada ka, sest oma elamine oli tagatiseks. Tänapäeval on tihti lihtne – lased pankrotti, nägemist, ja jätkad uuelt lehelt, nagu paljud teevad.»
Selle kõige kõrvalt jõudis Aivar Rosenberg tegeleda veel autoremondiga, pakkuda raamatupidamisteenust, pidada väikest puidutöökoda ning arendada järk-järgult Roosu talu.
Mõnevõrra lustaka ärinäitena toob ta välja põhjapõdramustriliste kampsunite müümise soomlastele 1990. aastatel. «Kohalikud naised muudkui kudusid ja need läksid väga hästi soomlastele müügiks,» pajatab ta muigamisi.
Kooliperemees
Alates 2000. aastast kuulub Roosu talule Sulbi vana koolimaja. «See läks omal ajal oksjonile ja nii ma krahmasin selle endale, et kultuuri siin edasi hoida,» selgitab Aivar Rosenberg. Mõnevõrra toob koolimajas ruumide rentimine, lastelaagrite ja muude ürituste korraldamine ka sisse, kuid ennekõike on see Rosenbergide jaoks missiooniga ettevõtmine.
«Asi on väga lihtne – me ei taha siin külas üksinda elada, ja mida aktiivsem on küla seltsielu, seda toredam on kõigil,» teeb poeg Ivar Rosenberg nende soovid must-valgeks. Vanas koolimajas tegutseb praegu raamatukogu, rahvatantsurühmad, tehakse näitemängu ... Viimases osaleb ka Aivar Rosenberg ise ning tõmbab vajadusel kas või kleidi selga, kui on tarvis külarahvale veidike komejanti teha.
Nalja mitte üksnes ei või, vaid lausa peab Roosul saama, sest lisaks eesti keelele ja võru murdele on teravkeelsus Rosenbergide kolmandaks kodukeeleks. Meeste huumor on sedavõrd lõikav, et nende aasimine jätab mulje, justkui oleksid isa ja poeg omavahel tuliselt tülli pööranud. «Me teeme koguaeg hästi palju nalja. Kui keegi enam nalja ei tee, siis tead, et midagi on valesti ja tuleb rääkida,» lisab Aivar Rosenberg.
Aivar Rosenberg peab maaelu nišiks, mis kõigile ei sobi, ning tema meelest ei peakski iga hinna eest püüdma maale suuremat ettevõtlust tuua. «See oleks kunstlik. Võtame näiteks kas või kortermajad, mis kolhoosi ajal siia toodi, kuid nüüd need hääbuvad. Kortermajad ei ole väikeses külas loomulikud. Niisamuti ei peaks punnitama, et igasse valda iga hinna eest ettevõtteid tuua, sest need ei jää maal ellu,» lausub Rosenberg.
Siiski usub ta väikeettevõtlusesse maal, sest tööd ja tegevust on kohalikel ellujäämiseks vaja. «Lisaks on muidugi tarvilik, et teed oleksid lahti lükatud, et inimene saaks liikuma ning kohalik seltsielu oma ühiste ürituste ja huviringidega oleks täies elujõus,» arutleb mees tegurite üle, mis elu maal hoiavad.
Kuigi ka Roosu on saanud põllumajandustoetusi, on Aivar Rosenberg põhimõtteliselt nende vastane. «Toetused solgivad turgu. Ei toodeta õigeid asju õiges kohas, vaid toetused moonutavad pilti. Kui näiteks üks saab investeerimistoetust ja teine ka, aga mina seal vahel ei saa – kuidas ma siis konkureerin teistega?» küsib ta retooriliselt.
«Mina olen selle poolt, et kogu Euroopas võiks toetused ära kaotada. Siis saaks kasvatada seda, mis klimaatiliselt antud piirkonda sobib ja olekski kõik,» diskuteerib mees elavalt. «Eesti põllumees ei jääks sel juhul kindlasti kaotajaseisu tänu oma töökusele. Pigem see võrdustaks meid ülejäänud Euroopaga.»
Sõna sekka
Kohaliku elu arengus on Aivar Rosenbergil märkimisväärselt kaasa rääkida, sest lisaks kultuurimaja haldamisele on ta ka Sõmerpalu vallavolikogu esimees ning Reformierakonna Võrumaa piirkonna juht.
Mees ei varja, et sooviks tulevikus pääseda riigikokku. «Ma tahan asjades kaasa rääkida, sest kui ise kaasa ei räägi, oled sa justkui kõigega rahul, kuigi tegelikult on palju, mida paremaks teha,» kõneleb ta.
Mees möönab, et alati ei anna kaasarääkimine soovitud tulemusi ja kannab temagi vastutust kas või selle eest, et viimastel valimistel ei läinud tema erakonnal nii hästi kui loodetud, kuigi mehe enda häältetulemus oli korralik.
Sellest, et Aivar Rosenbergile meeldib pigem sündmustesse sekkuda kui pealt vaadata, annab tunnistust ka minevikuseik, et ta on pidanud 1990. aastatel agaralt abipolitseiniku ametit, kohkumata tagasi salaküttide või taksojuhi mõrvari tagaajamise ees. Praeguseks on Rosenberg abipolitseiniku ameti maha pannud. «Koostöö politseiga ei olnud päris selline, nagu mina seda näeks. Mulle on oluline, et saaks teha sisulist tööd, lahendada kohalikke vargusi, mitte käia ainult tee peal inimesi hirmutamas,» põhjendab ta abipolitseiniku ametist loobumist.
Tunnustuseks tehtu eest on Aivar Rosenbergil mitmeid au- ja tänumärke, nii et presidendi vastuvõtule kutset saades tema musta ülikonna pidulik rinnaesine tühjaks ei jääks. «See siin on Valgetähe 5. klassi teenetemärk, Rüütel andis,» laotab Rosenberg kõige uhkema karbi avatult oma kodukontori kirjutuslauale.
Kurikaelu kinni nabides tegutses mees kiirelt ja kõhklusteta, kuid põllumehena on ta pigem kalkuleeriv ja ettevaatlik.
Tark ei torma
«Pank ütleb ka tavaliselt meie prognooside kohta, et oleme nii konservatiivsed. Aga parem olla veidi konservatiivsem ja minna kindla peale välja, kui teha liiga uhkeid plaane, mis ei täitu,» teab Aivar Rosenberg.
Poeg Ivar Rosenberg lisab, et eduks ei peagi alati hullupööra riske võtma, vaid tasa ja targu jõuab vahest ehk pareminigi sihile. «Nii hästi kui praegu ei ole meie talul kunagi läinud, aga see on tulnud kõik ajapikku,» lausub ta.
Aivar Rosenbergi kodukontori riiuleist jääb silma terve rida ajaloolisi raamatuid – neisse süvenedes meeldib Roosu talu peremehele mõnikord ajataju kaotada. «Ajaloo puhul on huvitav see, et kõik kordub. Kui sa näiteks loed, millega olid vallad hädas sada aastat tagasi, siis paljud probleemid on tänagi samad. Üldjuhul vead korduvad –
niisugune on ajalugu, sest inimesed ei ole ajas muutunud. Inimesed on jäänud põhiolemuselt ikka samaks.»
Aivar Rosenberg
Sündinud: 14. septembril 1962
Haridus: Võru I keskkool
Pere: abikaasa Maarika, pojad Ivar (28), Alar (27), Ragnar (23), 3 lapselast
Töö: Võhandu kolhoosi autojuht, 1992. aastal lõi transpordifirma, 1994. aastal hakkas majandama puidutöökoda, 1996. aastast alates Roosu talu peremees.
Juhtmõte elus: Ära tee teisele toda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.