Imepehmed alpakad võluvad nii turiste kui käsitöölisi

Porgand on alpakade jaoks maius, mida nad hea meelega kas või perenaise Kaja Varmisoni ja peremees Kai Ødegårdstueni käest söövad. Foto: Maarja Otsa

Kameliidide hulka kuuluvad imepehme karvaga alpakad on Eestis veel üsna tundmatud loomad, kuid nende kasvatamine kogub nii siin kui mujalgi Euroopas järjest enam populaarsust.
 

Eesti suurimat alpakade karja peavad Pärnumaal Are vallas Kaja Varmison ja Kai Ødegårdstuen, kes kolisid Eestisse elama ligi kolme aasta eest sooviga hakata oma väikest talu pidama.

«Kaalusime ka näiteks lammaste või kitsede võtmist, aga need loomad tundusid liiga tavalised. Siis käis mul peast läbi mõte, et Eestis ei ole eriti alpakasid ja võiks hoopis neid pidama hakata,» meenutab Kaja Varmison. Käsitööhuviline Varmison teadis alpakasid hästi nende väärt villa järgi, kuid alpakade kasvatamine oli temagi jaoks võõras ala.  

Plaanides võtta endale loomad, kelle pidamise osas ei olnud Eestis veel kelleltki nõu küsida, läksid Varmison ja Ødegårdstuen esialgu kursustele Inglismaale, mis on üks suurema alpakade arvukusega riike Euroopas. Kursuse lõppedes valis paar Inglismaal kohe ka esimesed alpakad Eestisse toomiseks välja ning praeguseks on nende karjas juba 24 uudishimulikku, kuid veidi pelglikku villakandjat.

Vill, liha ja teraapia

Kai Ødegårdstueni selgitusel on alpakad ennekõike villaloomad, kuid neid kasutatakse ka erinevates teraapiates ning mõnes riigis, näiteks Austraalias süüakse alpakade liha. «Meie oma loomi muidugi süüa ei suudaks,» täheldab Ødegårdstuen ja lisab, et nende karja alpakad on omamoodi nagu lemmikloomad, neist igaühel on nimi. Mõnel Eesti, teisel Norra nimi.

«See siin on Hardi. Tema on karjajuht ja kutsub tavaliselt teisi ka korrale,» viitab Kaja Varmison heledale alpakale, kes on valmis porgandiviile sööma kas või perenaise hammaste vahelt. Üldiselt on alpakad aga pigem pelglikud. «Nad on uudishimulikud, kuid skeptilised. Nad võivad tulla sind uurima, kuid niipea, kui sa käe välja sirutad, et pai teha, tõmbub loom eemale,» kirjeldab Kaja Varmison.

Samuti ei võta alpakad Kaja Varmisoni meelest kuigi hästi natuke teistsugust omaks. «Nad on vist isegi veidi rassistid. Meil on üks musta värvi alpaka, kes sõbrustab rohkem meie tumeda hundikoera Mia kui teiste alpakadega,» jutustab perenaine.

Alpakad on kallid loomad. Näiteks Norras võib tiine alpaka maksta kuni 10 000 eurot ning isane alpaka 7500–15 000 eurot. Seepärast ei tasuks üksnes villasaamise eesmärgil alpakate pidamine end Kai Ødegårdstueni sõnul ära ning Eesti suurima alpakakarja pidajad otsivad ka ise alles õiget nišši, et talu äriliselt ära majandada. «Praegu on kõige tõenäolisem suund see, et pakume juurde ka turismiteenuseid: ekskursioone ja tulevikus kodumajutust,» arutleb ta.

Turistid

Juba möödunud suvel käis Eesti suurimat alpakade karja uudistamas viisteist suurt bussitäit huvilisi. «Lasteaiarühmad, koolid, palju tuldi ka Pärnu spaadest,» loetleb Kaja Varmison. Lisaks arvukalt peresid ja väiksemaid sõprade gruppe.

Kaja Varmison ja Kai Ødegårdstuen tahavad oma tallu teha väikese külastuskeskuse, kus lisaks alpakade uudistamisele ja nendega suhtlemisele saab osta ka nendesamade alpakade villa lõngast valmistatud sokke, kindaid ja teisi kudumeid.

«Praegu ei ole meil veel mingit katusealust, kus suuremat hulka külalisi vastu võtta, aga tulevikus tahaks, et oleks ka siseruum, kuhu turiste kutsuda ja kus saaks käsitööd välja panna,» kõneleb Kai Ødegårdstuen.

Üks äriline võimalus oleks Kai Ødegårdstueni sõnul alpakade kui tõuloomade müügiga tegeleda, sest kasvatajate vähesuse tõttu Euroopas on alpakade hinnad kõrged. Võrreldes Peruu 3,5 miljoni alpakaga on Ødegårdstueni selgitusel kogu Euroopas kokku vaid 150 000 alpakat. Suured alpakade kasvatajad maailmas on veel Austraalia ja Uus-Meremaa. Euroopa riikidest on enim alpakasid Inglismaal.

«Kindlasti tuleb ka Euroopas kasvatajaid juurde ja alpakate arvukus suureneb, mis tähendab, et hinnad langevad,» usub Ødegårdstuen.  

Villatöötlus

Peenvilla töötlemisvõimalused on Eestis Kaja Varmisoni meelest väga piiratud. Viimati saatis ta nende alpakade villa töötlusesse Saaremaa uude villavabrikusse, kuid ei jäänud tulemusega rahule.

«Erinevad villakud pandi kokku, lõng oli jäme ja ebaühtlane ... Praegu ma ei näe muud võimalust, kui saata villakud välismaale, sest Eestis ei suudeta peenvilla töödelda,» on Varmison nukker. «Minu jaoks oli see emotsionaalselt täielik šokk ja ka äriliselt suur kahju,» lisab ta.

Kaja Varmison nendib, et võttes endale Eestis üsna haruldased loomad alpakad, on nad pidanud olema ennekõike iseõppijad ja katsetajad. Peamised nõuandjad on Inglismaa kolleegid ning Eestis on Kaja Varmison pigem ise see, kelle poole pöördutakse alpakasid puudutavate küsimustega.

«Eestis ei ole võtta veterinaare, kel oleks kogemusi alpakadega,» ütleb Varmison ja meenutab, et tänavu suvel päev enne jaanipäeva sündinud alpakapoegadest üks suri, sest veterinaari ei õnnestunud pühade-eelsel päeval kätte saada ning enda oskustest ja teadmistest jäi puudu. «Seepärast olen mõelnud minna veterinaari põhikursustele, et oskaksin vajadusel ise tegutseda,» räägib Kaja Varmison.

Samas ei ole alpakade kasvatamine Varmisoni sõnul siiski keeruline ning palju on sarnast lammastega pidamisega. «Eks nad on ju midagi lammaste ja kaamlite vahepealset,» märgib Varmison.

Eesti suurima alpakakarja pidajad tõdevad, et kuigi kohati on raske olla nii-öelda esmaavastaja, on nad ikkagi väga rahul, et otsustasid kitsede või lammaste asemel tegeleda niisuguste loomadega, keda siinmail on veel vähe.

«Alpakad on väga lahedad ja on tore kasvatada loomi, kes pakuvad nii palju positiivsust ja toredaid emotsioone,» lausub Kaja Varmison.