Supervisioon aitab inimestel töörõõmu taastada

Superviisor Katrin Aava ülesanne on eelkõige aidata inimesel näha valikuid ja muuta mõtteviisi. Foto: Erakogu

Ehkki Eestis on ettevõtted juba aastaid kasutanud töösuhete korrastamisel firmaväliste spetsialistide abi, on supervisioon viimase kümnendi nähtus, millest paljud abivajajad pole veel teadlikudki.

Tallinna Ülikooli õppejõud ja superviisor Karin Härmat selgitab, et supervisioon aitab lahendada tööprobleeme ning käsitleb ka keerukamaid ja emotsionaalselt laetud olukordi. See võimaldab inimesel õppida tundma oma ressursse, mille abil ta saab leida tööeluks uusi arenguimpulsse. «Ehk teisisõnu, kui töötegemine on sissehingamine, siis supervisioon on väljahingamine,» lausub ta.

Härmat tunnistab, et koolituste ja konsultatsioonide kõrval on see inimeste arendamise valdkond saanud seni veel üsna vähe tähelepanu. «Supervisiooni iseloomustamiseks võib öelda, et supervisioon algab sealt, kus koolitus lõpeb. Superviisor on inimesele, grupile, meeskonnale või organisatsioonile sõltumatu arengupartner, kes asub tööalaste küsimuste lahendamisel toetaja rolli,» räägib Härmat.

Eestis kasutab superviisoreid praegu aktiivsemalt sotsiaal- ja haridussüsteem, äris kasutatakse pigem coaching’ut. Seejuures on kaks valdkonda  mõningate nüanssidega üsna sarnased.

Superviisor ja Tallinna Ülikooli õppejõud Katrin Aava nimetab supervisiooni töönõustamise kõrval ka tööjõustamiseks, sest see annab jõudu edasi minna.

Vaim tuleb hoida vormis

«Kõik on nõus sellega, et töötajad peavad ennast füüsiliselt vormis hoidma, kuid jooksmas ja jõusaalis käimise kõrval tuleks tegeleda ka enda vaimse poolega. Aeg-ajalt tuleks üle vaadata, kuidas me areneme ja mis on need kohad, mis meid töötajana väsitavad. Ja on hea, kui siis on üks neutraalne kõrvalseisja, kes aitab leida uusi lahendusi ja paremaid võimalusi oma tööalase heaolu suurendamiseks,» selgitab Aava.

Ka juhid vajavad tagasisidet ja erapooletut peegeldust oma tegevusele. Superviisor ei ütle, mida tegema peab, lahenduse peab töötaja ikka ise leidma.

Aava sõnul vajaksid supervisiooni hädasti kõik tegevusalad, kus valitseb kiire läbipõlemise oht. Näiteks oleks sellist abi ja suunamist vaja arstidel, aga ka müüjatel ja teistel teenindajatel, kes terve päeva inimestega suheldes peavad hakkama saama igasuguste emotsioonidega. Ideaalis võiks olla supervisiooni võimalus üks töötaja õigusi.

«Oma töös kinnijooksnud inimene ei näe sageli enam valikuid, superviisor aitab tal neid näha. Ja kui ei saa muuta keskkonda, saab muuta oma mõtteviisi ja niiviisi vahepeal kaduma läinud töörõõmu ja motivatsiooni taas üles leida,» arvab Aava.

Eesti Supervisiooni ja Coachingu ühingu juhatuse liikme Aino Kuntseli sõnul kuulub ühingusse 56 diplomeeritud liiget, kuid selle töö tegijaid on rohkem. Kui Eestis hetkel tegutsevad superviisorid õppisid Tallinna Ülikoolis sakslase Achim Fritzsche käe all, siis nüüd saab supervisiooni õppida ka Rahvusvahelises Supervisiooni ja Coachingu Instituudis. Paljudes teistes riikides on see erinevate inimestega töötavate erialade õppekavas sees.

Kuntseli sõnul kasutab superviisor erinevaid meetodeid, et inimene saaks oma tegevusele ühe lisavaate, esitades selleks muuhulgas rohkelt küsimusi.

Muutused võtavad aega

Ameerikast tulnud coaching erineb supervisioonist selle poolest, et see on suunatud konkreetsetele eesmärkidele ja näitab kätte sammud, kuidas nendeni jõuda. Supervisioon on veidi laiem ja pehmem viis inimesi töösuhetes edasi aidata, jättes neile endile mõtisklemiseks ruumi. «Vahel on inimesed sellises seisus, et nad ei jaksa ega tahagi mingeid eesmärke püstitada – nad tahavad kõigepealt iseendas selgusele jõuda. Alles sellest segadusest väljudes hakatakse seadma sihte edasiseks. Vahel on vaja teha muutusi, mis on mõistagi väga keeruline ja võtab aega,» selgitab Kuntsel.

Supervisioon on alati pikem protsess, alla kümne sessiooni enamasti hakkama ei saa. Kõik oleneb aga sellest, kui pikalt on probleemid kestnud. Sessioonide vahel peab olema aega saadud impulsside läbiseedimiseks ja muudatuste praktikas katsetamiseks.

Kolmanda lennuga Tallinna Ülikoolis supervisiooni kursuse lõpetanud Inge Tael on seni tegelenud põhiliselt sotsiaalala töötajatega. Ta näeb selle teenuse järele suurt vajadust aga ka haridussüsteemis, kus õpetaja on iseenda tööriist ja võib kergesti läbi kuluda.

«Paraku on paljudel raske loobuda teatud eelarvamustest. Arvatakse, et superviisorid peavad ennast hirmus targaks alal, mida nad superviseerima hakkavad, kardetakse ka kriitikat, mistõttu ei julgeta kõigest avameelselt rääkida. Tegelikult seda ei ole ja nõustamine veidi teises vormis tuleb tööle kasuks,» räägib ta.

Supervisiooni üks põhilisi väljundeid on mõtlemisviisi muutus – inimesed õpivad oma tööle ja sealsetele suhetele vaatama teisiti kui seda seni tegid.  «Koolitajad ja konsultandid erinevad superviisorist selle poolest, et nad tunnevad väga hästi valdkonda – tavaliselt paremini kui need, keda nad juhendavad. Vastuvõtja on selles olukorras suhteliselt passiivne,» selgitab Tael.

«Supervisioon püüab oma tööriistade abiga inimest aktiveerida selleks, et ta kasutaks ära seda, mida ta juba teab, on kuulnud või kogenud varem. Kui tegu on grupiga, siis üks nakatab veel teist. Niimoodi sünnib vanast midagi hoopis uut. Ja kuna see on nii-öelda enda sünnitatud, siis võetakse seda ka palju paremini omaks,» lisab ta.

Töö laabub paremini

Tallinna Vaimse Tervise Keskus on supervisiooniga hästi kursis. Tegevusjuhendajatest koosnev kuueliikmeline meeskond käib superviisori juures juba üsna mitu aastat igakuiselt.

Üks osalistest, tegevusjuhendaja Anneli Karik peab oluliseks, et töökeskkonnast väljas arutatakse töös tekkinud kitsaskohti ja asjadega ummikusse jooksmisi. Kõneldakse keerukatest kliendijuhtumitest ja tööolukordadest, tuuakse välja kolleegidega tekkinud eriarvamusi. «Näiteks oli palju kasu töökorralduse teema arutamisest, mille tulemusena tehti ka muudatusi ja töö hakkas palju paremini laabuma.»

Kariku sõnu on selliste arutelude juures väga oluline superviisori roll, kes näeb asju kõrvaltvaataja positsioonilt. «Meile, kelle töö on väga suure vaimse pingega, sest tegeleme ka haigete inimestega, on sellistest kohtumistest väga suur tugi. Ilma nendeta ei kujuta enam oma tööd ettegi,» kiidab Karik.


Supervisioon aitab

•    kujundada organisatsiooni kultuuri

•    parandada omavahelist koostööd

•    tuua selgust rollides

•    toetada uute toodete/teenuste väljaarendamist

•    saada tuge keerulistes tööalastes olukordades

•    ennetada ülekoormust ja läbipõlemist

•    parandada info liikumist ja kommunikatsiooni

Allikas: AASK consult


Kommentaar

Taimi Elenurm

tööpsühholoog

Emotsionaalselt kurnav töö sisaldab sagedast kokkupuutumist negatiivselt meelestatud, stressis, kurnatud, agressiivsete, pessimistlike ja vastanduvate inimestega. Selle töö riskiks on oht sama negatiivsusega nakatuda. Inimese isiksus – tema mõtted, tunded ja käitumine – on sellise töö juures just tööriistaks teiste inimeste seisundi, mõtlemise ja käitumise mõjutamisel.

See tööriist, nagu iga teinegi, vajab hooldamist. Supervisiooni ehk töönõustamist läheb tarvis sotsiaaltöös, meditsiinis, hariduses, turva- ja politseitöös ning mujal, et töötajate jõuvarusid ja enesekindlust väärikate töösuhete hoidjana taastada. Supervisioon on vajalik, kui tööülesannete täitmine on emotsionaalselt nõudlik ja koormav.

Supervisiooni tellijateks on Eestis olnud peamiselt riigiasutused, aga ka eraettevõtted, kus võtmetöötajatel tuleb kokku puutuda ärevate, heitunud ja eneseusu kaotanud klientidega.

Supervisioonis arutavad nõustaja ja nõustatav läbi mõlema osapoole (sotsiaaltöötaja ja hooldatava, patsiendi ja arsti, õpilase ja õpetaja, klienditeenindaja ja kliendi, juhi ja alluva) tunnete tasakaalustamise võimalused, töösuhtluse eesmärgid ja sõnumite vormimise sõnadesse, mis ei haava ega solva, pole kärkivad, käskivad, õiendavad, halavad, halvavad või tänitavad.

Treenitakse ja harjutatakse negatiivsete sõnumite tõlkimise võimalusi neutraalsesse keelde, arutatakse koos läbi töösuhtluse keelelised aspektid, näiteks kuidas eesmärke jõustavalt sõnastada. Analüüsitakse verbaalse ja mitteverbaalse keele kooskõla, suhtlusbarjääride ja -piiride nihutamist ning valikuid ja vastutust töösuhtlemisel.

Vahel toimub supervisioon samalaadset tööd tegevate isikute grupis, kuhu kuulub 7–12 inimest. Koos arutataks üksteise töös esinevaid juhtumeid. Lahendusi loovad, kuuldut peegeldavad ja küsimusi ning oma kogemusi jagavad sarnaseid juhtumeid läbielanud isikud.

Superviisor ei anna otseselt nõu, küll aga esitab suunavaid küsimusi probleemide sisuni jõudmiseks ja lahendusvariantide sõnastamiseks, sekkub enesehaletsuse, jõuetuse, süüdistamise korral otsima uusi lahendusi ja ergutab neid rakendama, toetab ja julgustab uusi variante proovima.

Tallinna Tehnikaülikoolis ja ettevõtluskõrgkoolis Mainor on töönõustamine personalijuhtide õppeprogrammis kümmekond aastat. Lähtutakse toetava kliendisuhte kontseptsioonist, mille sisuks on inimeste arenemissoovi, uudishimu, iseseisvuse ja otsingujulguse toetamine oma tööprobleemide lahendamiseks.