Mõlema tainasegu valmistamine käis täpselt samade võtetega: 450-grammisele pulbrile tuli lisada 200 ml vett, soovi korral pisut õli, segada ühtlaseks ning küpsetada 180–200 kraadi juures 20–30 minutit. Tuleb aga nentida, et kahe toote hinnavahe oli kauplusest ostes märkimisväärne: kui Vilma tainasegu maksis 1,69 eurot, siis Tartu Milli uudistoote sai kätte vaid 1,15 euroga.
Veega kausis ühtlaseks massiks segatud tainad maitsesid pärast õli lisamist suisa nii sarnaselt, et kolm maitsjat ei leidnud ühtegi erinevust. Tainad olid täpselt sama maitse, magususe ja konsistentsiga.
Seejärel tuli jahusegud ahju pista. Tartu Millile otsustasime peale puistata astelpajumarju ja mustsõstraid, Vilma sai kaunistuseks peale õunaviilud ja kaneeli.
Vilma tainas nõudis pisut pikemat küpsemisaega. Pärast ligi 30 minutit oli toode ahjust välja võttes ilusti küpsenud. Alumine kiht oli kenasti pruunistunud.
Tartu Milli tainasegu kerkis ahjus jõudsalt. Kondiitri õpetussõnu silmas pidades ei avanud me ahjuust, mis võinuks põhjustada taina allavajumist. Toode oli ahjus 25 minutit ning oli valmides hõrkjalt pruunikas. Jahtudes kukkus tainas vormi keskelt siiski pisut alla ja jäi tooreks, seega oleks võinud segu ahjus kauem olla.
Kahte valminud küpsetist degusteerisid kuus inimest. Nende hinnang oli peaaegu konsensuslik: viis inimest kuuest olid veendunud, et neile maitseb paremini just Tartu Milli Juubeli tordipulber. Peamiste boonustena toodi esile, et Tartu Milli tainas on mahlakam ja suus sulavam, tsipa ka magusam. Vilma kook jäi kuivemaks. Oma osa võisid siin mängida marjad, mis Tartu Milli tainale olid ahjus sulades mahlakust juurde andnud. Õunad samal viisil lihtsalt ei toiminud.