Tööotsija blogi: ära alahinda erialaseid tutvusi!

Marina Lohk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Panther Media / Scanpix

CV-Online on pannud kolm tööotsijat oma kogemustest ja läbielamistest blogima, pakkudes omalt poolt juurde nõustaja kommentaari. Tarbija24.ee toob aadressil parimamet.wordpress.com ilmuvad värsked blogipostitused veidi lühendatud kujul ka oma lugejateni.


Tõlgi ja korrektorina töötanud ning keskonnakavade ja -mõõdikute väljatöötamisega kokku puutunud 28-aastane tallinlanna Lea Jalukse, kel on bakalaureusekraad keskonnatehnoloogia erialal Tartu ülikoolist, on töötuna arvel 2009. aasta juulist.

Seekord kirjutab Lea:

Ma ei ole töötuks jäänudki, vähemalt mitte nii, nagu töötuks jäämist tavaliselt ette kujutatakse. Mina olin lastega kodus.  Millal ma siis otsustasin, et ankeete täites tuleb «koduse» asemel «töötu» kirjutada? Kui noorem laps sai kolmeseks, märkasin, et ma pole enam oma olukorraga rahul, ärritusin väikeste asjade pärast, tundus, et teised minuealised on kaugemale jõudnud.

Tööotsija sai minust rahulolematuse tõttu

Kõige silmatorkavam muutus oli see, et ilma mingi põhjuseta ja päevapealt oli mul äkitselt halb oma abikaasalt majapidamisraha küsida. Märkasin, et ümisen enda ette Offspringi laulu «Why Don’t You Get A Job».

Polnud kedagi, kes seda mulle ütlema oleks tulnud, kõigi lähikondsete jaoks oli nagu ikka: Lea käib lastega jalutamas, kaevab kompostihunnikut, nokitseb kõlavöö kallal, katsetab isemõeldud toiduretseptidega. Mina aga ümisesin sinna juurde: «My friend’s got a girlfriend, but he hates that bitch…»


Ma sain aru, et muutus tuleb ette võtta. Ma saatsin avaldusi töökohtadele, aga vastuseid oodates kartsin rohkem jaatavat kui eitavat vastust. Kui eitavaid vastuseid rohkem kogunema hakkas, siis tekkis jälle tunne, et ega ma ei kõlbagi mingile tööle…

Lähedaste tugi on hindamatu

Lisaks kannatlikule abikaasale on mind õnnistatud ka visionääridest õdedega ja venna perega. Nende kõigutamatu usk minu intellekti aitab enesehaletsushoogudest vigastamatult välja tulla. Nende piirideta mõttelend aitab näha puude taga metsa ja metsa taga ikka ja jälle uut silmapiiri. Ämm ja ema on alati lapsehoiul abiks.

Suhtevõrgustikku ei saa alahinnata

Sügisel oli mul kursuse kokkutulek. Hiiglama vahva üritus. Teadsin, et tööotsimisest tuleb võimalikult paljudele rääkida. Minu lause: «Aga mina otsin tööd!» oli kogu õhtu refrääniks. Tänu sellele olen ka omajagu pakkumisi saanud. Tõlketöö sain kursavenna kaudu. Tänu ühele teisele kursavennale jõudsin tööintervjuule. Kursaõde saatis mulle sõnumeid oma asutuse vabade töökohtade korral. Oma erialaseid tutvusi ei tasu kunagi alahinnata. Mitte kunagi.

CV-Online`i karjäärinõustaja Ivika Borni kommentaar:
Lea on sugulaste ja lähedaste olulise rolli töötuna hakkamasaamisel väga hästi välja toonud. Oluline on leida need usaldusväärsed inimesed, kellega saad oma tööotsingute käigus seotud teemasid ilma valehäbita rahulikult arutada.

Tutvused, isiklikud kontaktid olid, on ja jäävad töö leidmisel kõige olulisemaks vahendiks. Eriti kasulikud on kontaktid sinu erialaga seotud inimeste hulgas.

Paar viidet lisamaterjalile, millega tööotsijad võiksid tutvuda:

1) Lühike intervjuu töötuse psühholoogiliste aspektide teemadel. Teksti saab nii kuulata kui lugeda inglise keeles.

2) 10 nippi, kuidas töötuse murega hakkama saada. Taaskord ingliskeelne tekst.

3) Soovitused enesearendamiseks portaalis Rajaleidja
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles