Pangaametnikust sai õmblejanna

Kairet Moistuse kaisujänesed. Foto: Koduvald

Veel viis aastat tagasi sõitis Harjumaal Saue vallas elav Kairet Moistus igal hommikul Tallinnas asuvasse pangamajja tööle ja õhtul tagasi. Nüüd vuristab ta kodus õmblusmasinaga valmistada omanäolisi kaisujäneseid, mille lõigetele on suisa patent võetud.

Enne veel, kui Kairet oma tunnuslooma juurde jõudis, tegutses ta 15 aastat pangandusmaailmas, kirjutab Saue valla leht Koduvald. Kõik oli kena: palk stabiilne, töökeskkond väga hea, kolleegid mõnusad, aga hing ihkas midagi enamat. Murdepunktiks sai kokkupuude tollal alustava pisiettevõttega JOIK, mis vormis naise soovi konkreetseks - tahan ka käsitööseepe ja küünlaid valmistada. Paraku peeti pangatöötaja ja koolitaja taustaga CV-d lihtsa seebivalmistamise jaoks liiga heaks ja nõnda Kairet seda tööd ei saanudki. Aga samm uude maailma oli juba astutud. 

Kairet sulges enda järel pangaukse ja tutvus ökotemaatikaga, olles müüjaks ühes pisikeses Ökopoes. Kolm aastat õpetas ta lapsi Rocca al Mare lasteaias, mis oli Kaireti sõnul väga inspireeriv ja loominguline töökogemus. Pere pesamuna sünniga, aga hakkas kirg õmblemise vastu võimust võtma.

Esimesed kaisujänesed tegi Kairet 2009. aastal. Lihtsalt kingituseks. Siis said oma isiklikud kaisuloomad padjale Kaireti enda lapsed. Ja siis õdede ja sõprade lapsed. Ja siis tuli keegi, kes oli kuulnud ja näinud kusagil tema tuduloomi. Ja nüüd on kuidagi ootamatult juhtunud nii, et Kairetil on oma pisike pereettevõte ja tellimused ulatuvad sadadesse. Jänese õmblemise originaallõiked on suisa patenteeritud.

Korraga on käigus nii naise keskkooliaegne õmblusmasin Tšaika (Kairet: «Supermasin, aga funktsioone on vähevõitu») kui ka uhke Husqvarna (Kairet: «Paksemat riiet hästi ei õmble, aga selle eest on tikkimisprogramm»). Kaisuloomade materjal on pärit erinevatest sekkaritest: Humanast, Paavli kaltsukast ja mujaltki.

Taaskasutus on kogu Kaireti ettevõtmise alusloogika. «Meie poodide kangavalik pole kõige ilusam ja karedad-torkivad on nad ka enamasti. Kunagi ei tea ka seda, mis kangast peale pesemist järele jääb. Meeste puuvillased triiksärgid ja voodipesud, mida on kordi juba pestud, peidus olevad mürkained on väja uhutud - need on minu meelest laste jaoks kõige pehmemad ja paremad materjalid,» räägib Kairet.

Kangad ise inspireerivadki Kairetit. Ta näeb neis särkides ja padjapüürides mitte asjade esialgset funktsiooni, vaid tema peas muundub iga põnevam särgitriip kaisujänese kõrvadeks ja ja tavaline puuvillamaika etnobarbide punupatsiks. 

Etno-barbi on pehmete unejäneste kõrval teine toode, mis klientide seas ootamatu populaarsuse saavutanud. Etno-barbil on päris-isendiga sarnased pikad-peenikesed käed ja jalad ning spetsiaalne rõivakollektsioon.

Aga muus osas puudub tal silmnähtav side originaaliga. Puudub plastmaterjali ja masstootmise isikupäratus, kodukootud barbipreili on käe all pehme ja omane. Kuigi silmnägu on sel pupel tahumatum, perfektsete põsesarnade väljajoonistumine pole olnud ilmselgelt eesmärk, on temas mingit ürgset omasust ja sidet selliste kaltsunukkudega, millega võisid mängida tänaste laste vana-vana-vanaemad.

Kuid ega heast ideest ja tugevast teostusest alati ei piisa, et asi ärilist mõõtu välja venitaks. Kairetil oli õnne, tema kaisujänesed pakkusid huvi JOIKi looduskosmeetika poele, sealt edasi kaunistasid need kaks aastat Stockmani kaubamaja jõululette. Tänaseks on naise valmistatud tooted pakkumisel mitmetes käsitööpoodides ja on jõudnud seeläbi ka välismaiste klientideni.

Paariaastase tegutsemise ajaga (sellise, kus võib rääkida juba pärisettevõtte dimensioonidest) on müük kenasti tõusu näidanud ja kulud nulli saadud. Uuest aastast kavatseb Kairet siseneda tasakesi ka lasteriiete turule, sest näeb seal oma ideedele selget nišši.