Kuivainetega tungivad koju tüütud putukad

Eestisse lõunamaadelt sisse toodud võõrliik lõuna-aidaleedik rikub toiduks tarvitatavaid kuivaineid. Foto: Wikipedia

Möödunud aastal pikemalt kodust eemal viibinud tartlanna Merike avastas koju naasnuna eest kutsumata külalised – hämaras toas lendasid ringi kümned väikesed liblikad, kes meenutasid harilikke riidekoisid. Ent kappe läbi otsides ta puretud riideid ega lõngakerasid ei leidnud.

Järgmisel hommikul märkas naine neljaviljahelvestest hommikuputru keetes potis valgeid ussikesi. «Pudrupakki terasemalt uurides avastasin helbeklombid, mis olid justkui ämblikuvõrguga kokku keritud. Siis sain aru, miks puder oli imelikult ümber vispli keerdunud ja rippu jäänud. Pakis olid mõned surnud liblikad, seega sealt need pärinesidki,» meenutas ta.

Kohe toidukappi revideerima asunud naine leidis kookonis nukkuvaid vastseid ja valmikuid maitseainesegudest, mannast, riisist, mandlilaastudest, teepakkidest, kakaopulbrist, riivsaiast ja idandamiseks mõeldud mungubadest. «Neid oli isegi keeratava plekk-kaanega suletud purkides, kuid mis veelgi hullem, avastasin neid poest toodud kinnistest, ent mõned päevad kodus seisnud pudrukarpidest, mis olid kolm nädalat tagasi tehases pakendatud!» rääkis Merike.

Internetis väikest uurimistööd teinud naine sai teada, et tegu on leedikutega, kellega on kimpus olnud ka paljud teised perenaised. «Kõige hullem on see, et leedikud liiguvad meie toidupoodides ja inimesed ostavad pahaaimamatult endale koju saastunud kaupa.» Ta pani kõik kuivained sügavkülma ja kavatseb profülaktika mõttes seda edaspidigi teha.

Tartu Ülikooli erizooloogia õppetooli lektor Mati Martin tegi kindlaks, et Merikese kodus oli sigima hakanud lõuna-aidaleedik (ladina keeles Plodia interpunctella), kes on umbes sentimeetripikkune. «Neid on praegu kõik kohad täis,» lausus ta. «Igal nädalal tuuakse neid mulle näidata ja päritakse, mida teha. Ei olegi midagi teha – nende munad võivad sattuda kõikidesse kuivainepakkidesse ja enne neid ei näegi, kui neist saavad röövikud, kes hakkavad võrgendit kuduma. See on üks leedikute tunnus. Kui võrgendit ei ole ja vastsetel on vähe jalgu, siis on tegemist mardikaga,» selgitas Martin.

Lõuna-aidaleedikute maiad röövikud peenestavad toitu lõugadega ning närivad kõiki kuiv­aineid, kaasa arvatud kuivatatud puuvilju. «Meile satuvadki nad peamiselt koos kuivatatud puuviljade transpordiga soojema kliimaga maadest. Puuvilju kuivatatakse sageli õhu käes, kus need munadega saastuvad. Jahu sisse satuvad leedikud aga vaheladudes, kus hoitakse veel pakendamata jahusaadusi,» tõi Martin näiteid.

«See on iseseisvuse tulemus,» märkis ta. «Nõukogude ajal oli kontroll tugev, kaupa toodi soojema kliimaga maadest vähem ja seetõttu neid siia peaaegu ei jõudnud. Kui piirid lahti läksid, hakkas igaüks tooma seda, mida tahtis.»

Putukatesse tuleks tema sõnul suhtuda aga rahulikult, ilma paanikata. «Loodus on alati leidlikum, kui arvame,» muheles ta. «Eks see muidugi natuke ebameeldiv ole, sest oleme ju põhjamaal harjunud, et närijaid on vähe.»

Köögikappi ununenud kuiv­ainetest võib leida nii väikeseid mardikaid kui röövikuid – mõlemad satuvad koju poekaubaga. Kui mardikaid enamasti teatakse, siis leedikud võivad tekitada segadust, kuna liblikalisi on teisigi. Näiteks teada-tuntud koiliblikad.

Perenaise jaoks on leedikud tüütud, sest rikuvad toidu maitse. Sageli me ei näegi neid, kuid tunneme kibedat jahumaitset, mis on tingitud röövikute väljaheidetest. «Eriti saastunud kinnistest pakenditest võib leida vastsete kestasid, liblikate karvu ja tiivatükke,» lausus Martin.

Leedikud üldiselt inimestele ohtlikud ei ole, küll aga tasub ettevaatlik olla astmaatikutel, kellele võivad liblikate tiibade küljest lendavad soomused põhjustada hingamisvaevusi.

Putukateadlase ja loodusfotograafi Urmas Tartese sõnul kohtab neid putukaid senikaua, kui toimub kuivainete ladustamine ja üleilmne kaubavahetus. Eriti levivad nad ladudes, poodides ja kodudes, kus kuivained on pikalt seisma jäänud. «Eks sageli on selline kaup odavam ja ma ei imesta, kui hinnatundlikesse poodidesse seesugust kaupa tavalisest rohkem jõuab,» nentis ta.

Leedikutest täielikult vabaneda pole niisama lihtne. Kuigi inimene võib tahta haarata kohe mürgi järele, leidsid asjatundjad, et see võiks jääda siiski viimaseks hädalahenduseks. Sel ei olevat lihtsalt mõtet, kuna mürgi mõju on lühiajaline ja see ei jõua toas igale poole.

Tartese sõnul käitus Merike mõistlikult, kui pani kuivained sügavkülma, kus putukad suhteliselt kiiresti hukkuvad. Ent sügavkülmik peaks kindlasti töötama maksimumtemperatuuril, kuna muidu võivad putukad küll hävida, ent munad jäävad.

Tartes rõhutas, et tasub jälgida, kust ja mida hangitakse. «Sel aastal käis läbi uudis, kui Saaremaal toiduabis olid putukad. Ka seal olid kuivained jäänud pikemalt hoiustamisele.»

Kuivained ei tohiks seega kauaks kappi seisma jääda, sest munast areneb röövik juba mõne nädalaga. Kui toiduaineid on siiski rohkem, kui paari nädalaga ära jõuab tarvitada, tasub neid hoida metallist kuivainetopsides, sest läbi metalli ei näri ükski putukas. Kasu on õhukindlatest suletavatest tugevatest kilekottidest või spetsiaalsetest hermeetilistest suletavatest karpidest.

Internetifoorumites on soovitatud pindu puhastada äädika ja tugeva desinfitseeriva lahusega ning keegi olla sahvrinurka tšillipipra pistnud. Tartes leidis, et seda kõike võib teha. Kõige kindlam variant on tema sõnul ligipääsu sulgemine toidule.

«Oma kuivainevaru võiks aeg-ajalt revideerida, nii ei jõua kogemata koju jõudnud putukad sigima hakata, ja kui mõni muna peaks kusagil pudrus, jahus või pähklis olema, siis seda ei pane me tähelegi ja see ei ole ohtlik,» rääkis Tartes.

Kapi puhastamisel peaks hoolikas harjamine ja tolmuimejaga puhastamine olema piisav. «Aga kui edaspidi kuivained taas pikaks ajaks seisma jätta (kellel meist poleks ununenud mõni jahukott või muu asi aastateks kusagile kapinurka!), siis ei maksa hiljem imestada ega ahastada,» nentis Tartes ning lisas, et saastunud jahu tuleb välja visata, kapp tolmuimejaga üle käia ja edaspidi hoolikam olla.


Kes on leedik?

•    Leediklaste sugukonda kuulub ligi 10 000 liiki väiksemaid ja suuremaid liblikaid. Eesti loodusest on neid leitud üle 170, ehkki enamik siin elavatest leedikutest inimesega nii-öelda tubasesse konflikti ei satu.

•    Laias plaanis jaotuvad leediklased kahte gruppi: kitsatiivalisteks ja kahvatuteks, nagu näiteks jahu-, köögi- ja lõuna-aidaleedikud, ning laiatiivalisteks ja kirjudeks, nagu veski- ja kirjuleedikud, kes on haruldasemad. Inimese jaoks neil suurt vahet ei ole – kõik röövikud toituvad kuivainetest.

•    Elades siseruumides, ei ole leedikutel meie aastaaegadest sooja ega külma. Toas peab neil paljunemiseks olema parajalt soe, kuid mitte üle 30 kraadi.

•    Ööliblikate sekka kuuluvad valmikud lendavad pigem hämaras, toituval röövikul valguse-hämaruse eelistust aga ei ole.


Kommentaar

Monika Kuusk

veterinaar- ja toiduameti peaspetsialist

Poodide järelevalve käigus hindavad veterinaar- ja toiduameti ametnikud kogu ettevõtte (sh laoruumide) vastavust toiduhügieeni nõuetele. Lisaks muudele hindamistele kontrollitakse ettevõttes kahjuritõrjeplaani olemasolu ning asjakohasust, mis annab ülevaate ettevõttes toimuvast.

Üldjuhul ei ole võimalik jaekaubanduse etapis tuvastada, kas toode on kahjuritega saastunud, kuna pakendid on terved ning kaup liigub enamjaolt poest kiirelt välja. Varemalt on olnud üksikuid kaebusi seoses liblikaliste seltsi kuuluvate putukate (nt erinevate leediklaste) esinemisega kuivainetes. Kaebused on edastatud toidu tootjatele ja maaletoojatele, kes selgitavad välja saastumise põhjuse.