Nördinud lugeja: uues rongis ei saa üle kolme istme magada

Elroni rong. Foto: Liis Treimann / Postimees

Kodanik Laur Lõhmus sõitis eile esimest korda Elroni diiselrongiga Tallinnast Tartusse ning selle ajal pani ta kirja enda mõtted uue rongi kohta.

Teen parasjagu esimest pikemat (Tallinn-Tartu) otsa vastse justkui uhke rongiga. Oodatud meeldiva kogemuse asemel on aga üsna korralik pettumus.

Esiteks, plaanisin parasjagu varem rongile minna, et arvutitööks normaalset istekohta saada. Elu lihtsamaks ja soodsamaks tegemiseks tahtsin piletit osta eelmüügist. Seal jõudsin oodata 10 minutit kuni mõistsin, et kaks totaalses paanikas Elroni vormirõivas tädi klaasi taga mingit arvutijama klaarides ilmselt ka rongi väljumisajaks piletite müügiga pihta hakata ei jõua.

Mu ees liikumatus sabas seisval kaheksal inimesel tundus kas lootust või ootamisaega rohkem jätkuvat. Egas midagi. Olles varem kogenud elektrirongisaatjate vaenulikkust pangakaardi suhtes võtsin automaadist sularaha ja suundusin rongi. Tore ja oranž teine, tõepoolest.

Uksest sisse astudes sattusin puupüsti täis vagunisse – keegi geenius on tipptunni Tallinn-Tartu liinile saatnud napi kolmevagunilise koosseisu. Kuus vagunit oleks ehk paras ja ka reisijatele mugav. Esimene klass samuti täis.

Samas selgus, et sularaha väljavõtt oli asja eest, sest tunnustusväärselt usinalt, ent häbiväärselt vaevaliselt eesti keelt purssiv vagunisaatja tegi pangakaardi mainimise peale nii lootusetut nägu, et maksin kohe sulas.

Napilt leidsin ka istekoha – eelviimase selles vagunis. Minu rõõmuks võrdlemisi pistiku lähedal.

Eestlasel pole WiFit

Elektrirongist tuttava nimega WiFi võttis arvuti kohe üles, aga mida polnud, oli internetiühendus. Õnneks on olemas nutitelefonid, päästsin end ise 21. sajandi õudusunenäost ehk internetita olekust.

Peatselt hakkas rong liikuma. Esimeses peatuses ehk Ülemistel lisandus veel rahvast rongi, ent istekohtade puudumisel seisti juba püsti. Huvitav, kas siin seisukoha-soodustus ka eksisteerib?

Kui uues rongis üle 20 minuti istuda, siis esmamulje on… kitsas. Pikemaid jalgu pole kuhugi panna, vastas istuv härrasmees käib seetõttu vahepeal seismas ja jalgu sirutamas. Ise mahun nibin-nabin ära. Istmel pikemat aega istudes jääb ka selg valusaks. Ja sellist luksust nagu paar päeva tagasi Tallinnasse sõites – üle kolme istme sirakile visata ja hommikune uni lõpetada – nende toolide peal enam eriti teha ei taha.

Kui meeldiv naisehääl teatab, et rong nüüd Tamsallu jõuab, tekib vagunis väike segadus. Kas rong on vahepeal kusagil ümber pööranud ja suund on taas pealinna poole? Aknast paistab ju hoopis Tapa. Inimesed kiruvad. Kuidas kõiki neid süsteeme pool aastat testiti, et esimestel päevadel oleks asi ikka tüüpilise esmakasutuse nägu?

Muuhulgas on uues rongis mootor keskel, eraldi moodulina, ehk müra kostab üsna igale poole. Ja diiselrongis on see päris arvestatav. Kui mootoriruumi uks on kinni, siis võrreldav vana rongi veduri otsas istumisega. Kui uks on valla, siis on heli kõrvulukustav.

Ülejäänud rongisõit oli nagu rongisõit ikka. Pistikuid on rongis rohkem kui enne ja ühine põhjus kirumiseks kitsaste olude näol õhutab muidu pisut kinnisevõitu eestlasi rohkem omavahel suhtlema. Iseenesest ju tore… Tõele au andes tuleb aga tõepoolest tunnustada uute rongide kiirust ja sõidu sujuvust – tegemist on konkurentsitult kiireima kahe linna vaheline ühendusega.

Kolmel istmel siruli

Siiski on aga mul juba pikemat aega kipitanud küsimus. Tore küll, et uued rongid tulid, aga miks selle peale vanad kohe välja praagiti?

Eriti olukorras, kus lisanduvatest rongidest ja reisidest hoolimata igapäevane linnade vahel liikuvate reisijakohtade arv märkimisväärselt ei tõusnud, kuna uued rongid on tillukesed. Kogu selle hurraa peale on kahe linna vaheline ühenduste arv siiski ebapiisav. Hetkel kuus väljumist Tartu suunal päevas, teistes linnades vähem. Kui kõik rongid on kohal, siis kuulukse, et Tallinn-Tartu liinil hakkab rong käima kaheksa korda. Kiire liikumisvajaduse puhul tuleb ikka bussi kasutada, ehkki muidu on rong ju mõnusam.

Juttu oli, et vanad rongid on justkui iganenud või midagi ja müüakse Valgevenesse ja Lätti, kus nad ilmselgelt veel aastaid rõõmsalt ringi sõidavad. Miks nad seda siin teha ei võinuks?

Nõnda oleks saanud Tallinn-Tartu liinil vähemalt 12 väljumist päevas teenindada ning ka Viljandi-Pärnu-Narva suundadel paari-kolme võrra rohkem. Kodanikke ja turiste silmas pidades oleks see selgelt kõige mõistlikum lahendus. Või oli kellelgi linnukest kirja vaja ja kekata, et meil on kõik tuttuued rongid ja postsovetlikust pärandist ollakse priid? Ilmselgelt käib selline kekkamine antud juhul küll tavakodaniku mugavuse ja liikumisvõimaluste arvel ja nõnda see rallisõit tegelikult väga ei edene.

Elronile jõudu oma teenuste ja veebilehe kasutajasõbralikuks muutmiseks ning 21. sajandi tasemele jõudmiseks. Me kohtume ilmselt lähiajal veel ja siis eeldan juba paremat kogemust. Ja härrastele tüürimeestele kõrgel Hermanni masti all kainet meelt pikaajaliste otsuste tegemisel.