/nginx/o/2010/05/19/370529t1hae75.jpg)
CV-Online on pannud kolm tööotsijat oma kogemustest ja läbielamistest blogima, pakkudes omalt poolt juurde nõustaja kommentaari. Tarbija24.ee toob aadressil parimamet.wordpress.com ilmuvad värsked blogipostitused veidi lühendatud kujul ka oma lugejateni.
33-aastane Lõuna-Eestist pärit Diana Tiks, kellel on omandamisel infoteaduse bakalaureusekraad Tallinna ülikoolis, on varem töötanud õmbleja, koka, müüja ja ostujuhi assistendina.
Diana kirjutab seekord:
Nädala pärast saab üheksa kuud töötu olla täis. Sellele ajale tagasi vaadates pean tõdema, et mu tavapärane optimism taastus alles pool aastat pärast töö kaotust. Kõige keerulisem oli juhtunuga leppida.
Praegu on mul hea meel, et ma päevast-päeva ainult mööda tööportaale ei surfanud ja CV-sid valimatult ei saatnud. Kohati tegi kurvaks ka töötavate inimeste suhtumine, et kui oled töötu, siis järelikult loll ja laisk.
Kuidas ma töötuks jäämisest taastuma hakkasin?
Öeldakse, et enne pole edasi minekut, kui juhtunut pole aktsepteeritud ja sellega lepitud. Esialgsed emotsioonid üle elatud, leidsin, et töötuks jäämine oli parim, mis võis juhtuda. Ma nägin muudki peale selle arutu virvarri, milles ma olin viimased 2,5 aastat.
Mul on aidanud sellest kriisist välja tulla ka õppimine, sain ülikoolis lisaks võtta kaks ainet, mida ma poleks tööl käies saanud kuulamas käia. Need tulevad hiljem mulle kasuks, kui otsustan oma karjääriplaaniga jätkata. Pärast töö kaotamist ei lubanud ma endal koju jääda nukrutsema. Olin hästi aktiivne ise sõpradega suhtlema ja endale tegevust otsima.
Kodus sai remont tehtud ja reisilgi käidud, milleks mul ei olnud näiteks tööl käies aega. Kui puhkus oli, siis see nädalake läks mööda kodus olles ja unarusse jäänud toimetusi tehes. Võib ehk öelda, et mu elu sai uue suuna ja muutus eelkõige suhtumine hetkelistesse tagasilöökidesse.
Ei mingit pikka masendust ega motivatsioonikriisi
Ma ei ole langenud mingisse suurde ahastusse, kui kandideerides pole vastust saanud või vastus on negatiivne. Nendin lihtsalt fakti, et ju siis jäi millestki puudu ja leian järgmise pakkumise. Mingit motivatsioonikriisi mul ei teki, pigem vastupidi. Mul on komme enne kandideerimist aeg maha võtta ja endale selgeks teha, miks ma kandideerin, kui väga ma olen sellest kohast huvitatud.
Mingeid illusioone ma endale ei loo ja lasen asjadel vabalt minna. Muutunud on minu tööotsimise protsessi juures ehk see, et ma püüan oma kaaskirjas rohkem pakutava töö ja enda omaduste vahelist sobivust välja tuua.
Moraalne tugi kulub ikka ära
Kõige rohkem on toeks olnud mu elukaaslane, tänu kellele ma hetkelisest pilkasest masenduse pimedusest olen ruttu välja saanud. Oma isalt ja sõpradelt olen saanud infot selliste tööpakkumiste kohta, mille peale ise ei tulekski, et kandideerida võiks. Näib, et neil on rohkem usku minusse kui mul endal.
Ehk oli ammu aeg midagi oma elus muuta, uus töö või väärtused. Aga kui ise ei taipa või ei julge, siis paneb elu ise fakti ette - uju või upu.
CV-Online`i eksperdi Ivika Borni kommentaar:
Töötuks jäämise vaimse poole lahti seletamiseks saab võtta appi selle, mis teoreetikud on rääkinud. Töö kaotamisel läbib inimene tihtipeale läbi sarnased leinafaasid nagu lähedase inimese kaotuse puhul. Esmalt on šokifaas, seejärel uue olukorra eitamine, siis järgnevad selle olukorraga leppimine ja uuesti tegutsema hakkamine.
Oht paljude tööotsijate jaoks on selles, et jäädakse kinni eitusfaasi – «minuga ei oleks pidanud seda juhtuma», «tööandja on loll» jne. Energia kulub teiste süüdistamisele ja enese haletsemisele, mitte uue töö leidmisele. Kui eitusfaasi pikalt kinni jääda, kaob kandideerimismotivatsioon, väheneb eneseusk ja -julgus.
Tänases ühiskonnas on paraku nii, et enamasti identifitseeritakse täiskasvanut isikut tema ametinimetuse ja töö kaudu. Kui ühel hetkel sul enam seda tööd pole, võib tekkida tunne, et sa ei ole mitte keegi. Siis ongi oluline leida need aspektid oma elust, mis sind veel motiveerivad, mis aitavad sul end identifitseerida läbi muude väärtuste.
Diana tõi välja, et töötut peeti veel mõni aeg tagasi oma hädas ise süüdi olevaks laisaks inimeseks. Tänaseks on majanduskeskkonnast tulenev reaalsus suhtumist muutnud – seega ei tasu karta, et tööandjad peaksid töötut alaväärseks, nõrgaks töötajaks. Pigem on tööandjad rõõmsad heade kandidaatide laiema valiku üle.