Kas väliskapitali pagemine või kodumaise taassünd?

Foto: fotod: margus ansu, peeter langovits, mihkel maripuu, toomas huik, ain protsin, lauri kulpsoo

Esimest korda on ka meil saabunud aeg, mil kohalikud ettevõtjad on võimelised ettevõtteid ja vara tagasi ostma. Ning kui seni piisas välisinvesteeringute ligimeelitamiseks lihtsalt suurte rumaluste ärahoidmisest, siis edaspidi see nii lihtne ei ole.

Väliskapitali seisukohast pole vist olulisemat kuupäeva kui 11. veebruar 2005. Tol reedehommikul ootasid sajad finants­spetsialistid ja majandusajakirjanikud Hansapanga neljanda kvartali majandustulemusi. Suur oli aga üllatus, kui koos rekordkasumiga, 2004. aastal kokku 2,86 miljardit krooni ehk 183 miljonit eurot, teatas panga suuromanik Swedbank, et teeb Eesti majanduse tollase vaieldamatu lipulaeva aktsionäridele pakkumise kõigi aktsiate ülevõtmiseks.

Pärast aktsionäride ja juhtide mõningast vastupuiklemist ülevõtmine õnnestus ning Hansapank läks kogu naha ja karvadega varem 60-protsendilist osalust omanud Swedbanki kätte. Rootslastele läks ülevõtmine maksma 1,68 miljardit eurot. Tõsi, suurem osa ülevõetud aktsiatest kuulus tegelikult välisinvestoritele – Eesti ettevõtete ja inimeste käes oli ülevõtmise ajal vaid 6,7 protsenti Hansapanga aktsiatest. Siiski laekus nende pangaarvetele 291 miljonit eurot ehk ligikaudu sama suur summa, kui Swedbank oli varem kulutanud 60 protsendi Hansapanga aktsiate ostmiseks.

Ehkki suuri investeeringuid on Eestisse tulnud veelgi, oli Hansapanga lõplik ülevõtmine mõjukaim välisinvesteering Eestisse, mis panga toonase juhi Indrek Neivelti sõnul tekitas siin tuhatkond (krooni)miljonäri. Mis veelgi olulisem, tegemist ei olnud virtuaalse või arvestusliku rahaga – pangaarvetele laekunud kroonid olid reaalsed.

Karjainstinkti ei järgi mitte üksnes portfelli-, vaid ka otseinvesteeringud. Eesti Panga andmetel kasvas otseinvesteeringute maht 2005. aasta esimeses kvartalis 1,71 miljardi ja teises kvartalis 0,81 miljardi euro võrra, mis on kaks suurima välisinvesteeringute kasvuga kvartalit Eesti ajaloos. Kiirenduse sai ka majanduskasv, mis ulatus neljandas kvartalis 11 protsendini, ning juba vaikselt podisema hakanud kinnisvarabuum hakkas üles võtma täistuure.

Mis oli eelmistel kümnenditel, kui välisinvesteeringuid tuli ustest ja akendest, teisiti kui praegu, mil me kardame, et välisinvestorid hakkavad kas lahkuma või mõne arvates lausa põgenema?

Kui vaadata meie veidi enam kui kahe aastakümne pikkuses turumajanduse ajaloos tagasi, siis kuni viimase paari aastani oleme näinud vaid välisettevõtete tulekut. See, et keegi ära läheb, on meile täiesti uus kogemus, ning pole ka mingi ime, et sellistel puhkudel on paanika kerge tekkima.

Nõustajate sõnul ei tule põhjusi otsida mitte niivõrd meilt, kuivõrd hoopis mujalt – lahkuvate ettevõtete kodunt.

«Tore on ju mõelda, et sündmused Eestis mõjutavad välisfirmade käitumist siin. Nii mõjuvõimsad me siiski vist ei ole,» ütles Raidla Lejins & Norcousi partner Sven Papp. «Eestit puudutavad otsused tehakse mujal ja need mõjurid, mille põhjal otsused tehakse, on selgelt väljaspool Eestit,» lisas ta.

Kaks põhjust, miks väliskapital meelsasti Eestisse tuli, oli kuni üleilmse finantskriisini kestnud optimism tuleviku suhtes ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide integreerumine läänega. Konvergents oli siis võlusõna, mis pani investorite südamed põksuma ning avas nende rahakotirauad. Lootused olid suured ning kiire kasv pidi korvama meie olematu suurusega majandusest tulenevaid pisikesi absoluutnäitajaid.

Viis aastat tagasi puhkenud finantskriis pööras aga olukorra pea peale ning uueks märksõnaks sai kokkuhoid.

«Kui korporatsioonides on konsolideerumise ja kokkuhoiu laine, siis on päevselge, et kaugematelt ja väiksematelt turgudelt tõmbutakse välja,» ütles Sven Papp.

Ega asi ole üksnes ettevõtetes endis. Suure Depressiooniga võrreldavat majanduskriisi finantskriisile ei järgnenud, vaid saabumas on pikk aeglase majanduskasvuga periood, mida maailma suurima võlakirjafondi juht Bill Gross nimetas uueks normaalsuseks. Lääneriikide majanduslik vindumine on kestnud juba aastaid ning mida aeg edasi, seda kaugemale analüütikud uue kasvu kiirenemise algusaja, seda eriti eurotsoonis, kuhu ka meie kuulume, lükkavad. Lähiaastatel ei ole me enam suure kasvupotentsiaaliga majandus, vaid vaevaliselt kriisist toibuva eurotsooni ääre­maa.

Tõsi, Citigroupi ja veel mõne investeerimispanga analüütikud on meid siiski paigutanud koos Leedu, Ukraina, Bulgaaria, Rumeenia, Horvaatia, Kasahstani ja terve hulga Aafrika riikide nn piiriturgude (frontier markets) sekka. Piiriturge iseloomustab väike ja ebalikviidne kapitaliturg, mis peab meie puhul muidugi paika ja mida peetakse viimasel ajal maailma kõige dünaamilisemateks ja kiiremini kasvavateks turgudeks.

Vähemalt esmapilgul paistab, et välisettevõtete lahkumine Eestist ei ole laiaulatuslik. Lahkutud on peamiselt ebaatraktiivsest kommunaalmajandusest (Tallinna Küte), väikese marginaaliga jaekaubandusest (Bauhof) ja meediaärist (Eesti Meedia), millel on parajasti keerulised ajad, kus tehakse sisekaemust ning otsitakse uut ärimudelit.

Tihti kiputakse rääkima, et turg on jagatud ning uutel tegijatel on keeruline või isegi võimatu löögile pääseda. Õnneks on majandus tsükliline ning varem või hiljem jagatakse turud ringi, olgu muutuse põhjuseks kas uued tehnoloogiad (mis pööras viie aastaga pea peale mobiiltelefonide turu) või kriisid.

Parim võimalus turg ümber mängida ongi kriisid. Nii nagu meil on viimastel aastatel kostnud kurtmist, et välisinvestorid on majanduse üles ostnud, toimus ka 1980. aastatel Ameerika Ühendriikides, kus eriti kinnisvaraturul ostlesid aktiivselt jaapanlased. Nii ostis New Yorgi südames asuva Rockefelleri keskuse Jaapani tööstusgrupp Mitsubishi Group.

Kõik muutus aga pärast Jaapani finants- ja kinnisvaramulli lõhkemist ning Ameerika kapitalil avanes peagi võimalus oma vara tagasi osta.

Esimest korda on ka meil saabunud aeg, kus kohalikud ettevõtjad on võimelised ettevõtteid ja muud vara tagasi ostma.

«Kohalikud ettevõtted on võrreldes sajandi algusega kasvanud suuremaks ja jõukamaks, kuid ka ettevõtjate juhid on arvatavasti riskialtimad,» ütles Soraineni advokaadibüroo juhtivpartner Toomas Prangli.

Eesti kohaliku kapitali vanus on vaevalt 20 aastat ning algul oli suurem osa sellest pigem virtuaalne ehk arvestuslik. Reaalne kapital tekkis ettevõtjatele pärast seda, kui erastamisega omandatud või nullist alustatud firmad müüdi välisinvestoritele. Üksikud kasseerisid oma teoreetilise vara reaalseks rahaks kaudu aktsiate avaliku esmaemissiooni.

Lisaks Hansapanga ülevõtmisele lisas märkimisväärselt kodumaist kapitali Skype’i ost internetioksjonifirma eBay poolt 2005. aasta sügisel, mis tõi siia umbes 1,7 miljardit krooni (110 miljonit eurot), esialgu pool sellest rahana ja pool eBay aktsiatena. See raha on läinud aga peamiselt investeeringuteks väljaspool Eestit.

Taasiseseisvusperioodi esimesed kaks aastakümmet on kulgenud meil loomulikult ning välisinvestorid on tulnud sellepärast, et siin oli lihtsalt tühi koht. Nüüd on olukord muutunud, ja esmakordselt tajume, et ühesuunaline liiklus on asendunud kahesuunalisega. Kui seni piisas välisinvesteeringute ligimeelitamiseks lihtsalt suurte rumaluste ärahoidmisest, siis edaspidi see nii lihtne ei ole. Majanduskasvu kiirendamiseks ja elanikkonna jõukuse kasvatamiseke ei piisa enam üksnes sellest, et riigi rahaasjad on korras – väliskapitali Eestis hoidmiseks ja siia meelitamiseks tuleks teha palju rohkem.

«Eestis on näiteks väga hea baas kõrget lisaväärtust loovate (näiteks IT-innovatsiooni) sektorite täiendavaks kasvuks, kuid selleks oodatakse pikisilmi sotsiaalmaksu lae kehtestamist, ELi-välistele spetsialistidele lihtsamaid immigratsioonireegleid ja kapitali kaasamise soodustamist,» ütles Toomas Prangli. «Vastasel juhul ei ole väliskapitalil tõesti suurt motivatsiooni piiratud ressurssidega Eesti turul kasvamiseks,» lisas ta.