Ükskõik, kas läheb hästi või halvasti, pinge kuulub ettevõtja ellu alati. Ettevõtja on kogu aeg nagu analüüsimootoris – mõnda projekti algatades tuleb teha eelkalkulatsioonid, siis protsessiga alustada, pidevalt arengut jälgida, vigu parandada, konkurente monitoorida jne. Oma mõtetes kannab ettevõtja äri alati kaasas, olgu siis kesköö, jõulud või ämma sünnipäev. Ei ole mõtet varjata, et see kulutab kindlasti rohkem kui tavainimesi, kel vastutust ettevõtte ja töötajate ees pole.
Ka siis, kui mõni uus ettevõte või projekt on edukalt käima läinud ja tundub, et nüüd võiks end korraks lõdvaks lasta, ei lase ettevõtlik vaim sellel lihtsalt sündida. Juba hakkab peas tiksuma uus idee ja kogu ring algab otsast peale. Ja vastutus kasvab iga uue algatusega. Eelmisel suvel ostis Pristis ära Skorpioni ning sellega ei kasvatanud ma mitte ainult oma äri, vaid ka kohustusi nende 600 inimese ees, kes seal töötavad. Päeva lõpuks vastutab ikkagi omanik ning et olla töökorras mootoriga ka 60-aastaselt, tuleb sellega teadlikult tegeleda.
Jutud, et peame mõtlema, kuidas jagada end töö ja pere vahel, on mu meelest ammu aegunud. Kuhu jääb ettevõtja ise, tema mina? Ettevõtja kolmainsus peaks olema töö-tervis-pere ja just nende vahel peab ta end jagama. Enda tervis on täpselt sama tähtis kui kõik muu ja seda mitte siis, kui esimesed häirekellad lööma hakkavad, vaid kohe, ettevõtjaks olemise hetkest alates.
Kulutame end täistuuridel iga päev, kuid tahaks ju ka 60–70-aastaselt olla vintske sell, kes oma tööga tehtut nautida saab ja kes on veel võimeline uusi ärisid alustama. Ettevõtlik vaim ja saadab meid ju niikuinii kogu elu ning see on ärgas eale vaatamata. See vaim tahab tegutseda.
Olen aastaid teadlikult võtnud vähemalt kolm korda nädalas aega sportimise jaoks ja kuigi kooli ajal ma vihkasin pikamaajooksu, teen seda nüüd kümne kilomeetri kaupa kaks korda nädalas. Lisaks veel muu treening. Naudin seda mitte ainult füüsilise tegevuse pärast, vaid ka kui võimalust oma mõtetega üksi olla, korraks rattast välja saada, suhtlemisest puhata. See aeg tuleb võtta isegi siis, kui vahel peab ütlema «ei» tööle või perele. See kolmas tugi – iseenda tervis – on alus, milleta ei eksisteeri ju ka ülejäänud kaks.
Inimesed on erinevad, aga harjumustest hoitakse ikka usinasti kinni. Mõnele on muutumiseks vaja mõnd positiivset näidet, teisele jälle hoiatavat statistikat või isegi reaalset šokiteraapiat. 50ndates äkksurmaga lõpetanud ettevõtjad ei ole kahjuks haruldus, kuid õnneks ka mitte valdav trend. Tervisega tegelemine on muutunud aasta-aastalt üha teadlikumaks ja tihtilugu tegelevad kaugemale jõudnud ja mastaapsema haardega ettevõtjad spordiga teistest oluliselt enam.
Muutusi tasub elustiilis teha enne, kui ärid suureks kasvavad ja ise keskealiseks muutud. Arstiks õppinuna tean, et näiteks veresoonte lubjastumine algab juba 25-aastaselt, mil enamasti ei tule pähegi tervise peale mõelda. Nii et alustavad ettevõtjad peaksid oma 12-tunniseid tööpäevi kindlasti vähemalt kahe võrra kärpima ja metsarajale laadima minema. Kui inimene panustab sporti, hakkab ta ka iseenesest teisiti toituma ja tunnetama sellest saadud energiat. Ja kui peaks tulema kehvad ajad, siis on akud laetud.
Aeg iseendaga ja iseendale, oma vaimu kõrval ka füüsilise tervise eest hoolitsemine on hädavajalik. Selles mõttes ei ole midagi uut, kuid paraku ei ole see veel iseenesestmõistetav. Ikka püütakse end jagada töö, töö ja siis pere vahel. Iseennast unustades. Mis sellest tööst ja rahast, kui sinust ei ole enam oma töö viljade nautijat? Loeme pigem ikka tervist, mitte raha.
Autor on ASi Pristis nõukogu esimees.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/31/6505251t1h7348.jpg)
/nginx/o/2010/05/17/369583t1hfc2a.jpg)