Naised sobivad seppadeks ja mehed kosmeetikuteks

Tugevama sugupoole pärusmaaks arvatud sepatööd tegev Helene Loonet leiab, et mehedki võiksid pidada lasteaiakasvataja ametit ja teenida igapäevaleiba ka aladel, mida peetakse naiste tööks. Foto: Toomas Huik

21-aastane kleenuke Helene Loonet peab naise jaoks ebatavalist ametit – ta on sepa õpipoiss. Ametivaliku tõttu on ta aga pidanud taluma umbusklikke pilke ning kriitikat.

Loonet õppis sepa eriala Raplamaal Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis. Tema kursuse lõpetas neli poissi ja üllatuslikult sama palju tüdrukuid.

«Alguses poisid ikka küsisid, et mis te, naised, siin sepikojas teete ja hiljem prooviti ka sellise üleoleva rüütellikkusega, et tahate – aitame teid. Lõpuks said nad ikka aru, et saame ka ise kõigega hakkama,» rääkis neiu.

Loonet on üks oma soo kohta ebatavalise ameti pidajatest, kelle nägu õige pea plakatitel linnatänavatele ning reklaamides teleekraanile ilmub. Nimelt algas eile sotsiaalministeeriumi tellitud ja sügiseni kestev meediakampaania «Töö sõltub tegijast, mitte tema soost».

Lisaks naistele inspireerib kampaania julgeid ametivalikuid tegema ka mehi. Näiteks võib mees sama edukalt kui naine olla kosmeetik või pitsipunuja.

Loonet nõustus kampaania plakatitüdrukuks hakkama, sest tema arvates oleks parem, kui inimesed teeksid, mida nad sisimas soovivad.

«Ma tegelikult usungi sellesse, et inimesed peaksid oma erialavalikutes olema vabamad,» ütles ta. «Minu arvates on hästi kurb, et kõik proovitakse kuidagi kiiresti ära suruda ja inimesed ei julge teha seda, mida nad tahavad.»

Eelarvamuste sunnil

1,2 miljonit krooni maksnud kampaaniat sundis sotsiaalministeeriumi korraldama tõsiasi, et sooline segregatsioon tööturul ehk meeste ja naiste tööde eristumine on Eestis suurem kui teistes Euroopa riikides.

Enam kui pooled Eesti töötajatest töötavad ametites, kus ühe sugupoole esindajad moodustavad töötajate koguarvust 75 protsenti või rohkem.

Statistikaameti andmetel on näiteks masinate mehaanikutest ja lukkseppadest 99 protsenti mehed, ehitustöölistest 98 protsenti ning sõidukijuhtidest 97 protsenti. Direktoritest ja juhatajatest moodustavad mehed 76 protsenti. Naiste pärusmaaks on sünnitusabi, koristamine, müük, õpetaja- ja arstiamet.

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri Riho Rahuoja sõnul iseloomustab Eesti tööturgu väga tugevalt arusaam, et osa ameteist sobib rohkem naistele ja osa enam meestele.

«Kampaaniaga tahame juhtida inimeste tähelepanu sellele, et eriala, ametit või tööd valides on oluline lähtuda oma oskustest, teadmistest, kogemustest, omadustest ja unistustest, mitte aga sellest, kas oled naine või mees,» rääkis ta.

Kampaania tarbeks tegi rakendusuuringute keskus CentAR hiljuti uue soolise võrdõiguslikkuse uuringu, millest selgus, et segregatsioon saab alguse juba lapseeas.

Vanemad peavad tüdrukute puhul oluliseks arendada oskusi oma välimuse eest hoolitseda, kodu korras hoida ja süüa teha. Poiste puhul on tähtsamad tehnikaga ümberkäimine, autojuhtimine, ettevõtlikkus ja läbilöögivõime.

Rõõmsalt armastatud tööle

Keskuse vanemanalüütik Sten Anspal arvas, et osa inimestest võib mõelda, et selline kasvatuseesmärkide ja ametite jaotumine on toimunud vabade valikute alusel, milles mängivad rolli kaasasündinud soolised erinevused.

Analüütik lisas, et kui veidi järele mõelda ja faktidele otsa vaadata, siis on näha, et see pole kaugeltki kogu tõde. «Kas on näiteks loogiline, et Eestis tunnevad naised kolm-neli korda rohkem kutsumust hakata arstiks, samal ajal kui teisel pool Läänemerd on nais- ja meesarstide suhe pea võrdne?» osutas ta mõtlemiskohale.

Anspal märkis, et segregatsiooni mõjutab tegelikult hulk muid põhjusi: ajaloolised tegurid, majanduse üldine struktuur ning olulised on ka ühiskonnas valitsevad eelarvamused ja stereotüübid.

Ajast ja arust stereotüübid piiravad tema sõnul inimeste eneseteostusvõimalusi ja tööturul jääb kasutamata oluline ressurss.

Sellega oli päri ka Rahuoja: «Kui oma valikutes lähtuda kõigist võimalustest, mitte vaid tüüpilistest naiste ja tüüpilistest meeste töödest, on ka masu tingimustes rohkem võimalusi meelepärane töö leida.»

Sepatüdruk Loonet arvas, et vabam erialavalik oleks hea kogu ühiskonnale – inimesed teeksid, mida nad tahavad ega sunniks end noruspäi iga päev kaheksaks tunniks tööle, mis neile tegelikult ei meeldi.