Miks ajurünnakud tegelikult ei toimigi?

Ajurünnakul genereeritakse küll palju ideid, kui pahatihti pole nendega hiljem mitte midagi peale hakata. Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Juhtimisblogija ja ettevõtlusspetsialist Veigo Kell kirjutab oma Directoris ilmunud loos sellest, miks aastakümneid kasutusel olnud ajurünnakud loovuse suurendamiseks ei toimi ning mis on alternatiiv.

Eelmise sajandi neljakümnendate lõpus otsustas Alex Osborn, reklaamiagentuuri BBDO üks partneritest, kirjutada raamatu, milles ta soovis jagada oma loomingulisi saladusi. Jagamiseks oli põhjust – sel ajal loeti BBDO-d New Yorgi üheks kõige innovatiivsemaks agentuuriks. Osborni raamat Your Creative Power (Sinu loov jõud) ilmus 1948. aastal ja sellest sai kohe bestseller. Lugejaid tõmbas Osborni lubadus, et tema nõuandeid järgides suudab igaüks oma loomingulist potentsiaali kahekordistada.

Osborni vahest kõige tuntuma idee leiab alles raamatu lõpuosast, kus Osborn õpetab, kuidas tuleks organiseerida grupitööd uute ideede genereerimiseks. Ta kirjutas, et uute ideede leidmine tähendab protsessi, kus kasutatakse aju «ründamaks» mingit probleemi kokkulepitud ühise eesmärgiga. Ajurünnak mõistena oligi sündinud. Samas raamatus on ära toodud ka eduka ajurünnaku põhireeglid. Ilmselt on neist kõige olulisemaid kõik kuulnud – kriitika ja negatiivse tagasiside puudumine.

Ajurünnakust, mis pakkus koosmõtlemisele hea struktuuri, sai üks kiiresti üks enamkasutatud loovtehnikaid maailmas. Ajurünnakud on populaarsed tänase päevani, olgu siis ideede leidmisel, reklaamifirmades või disainibüroodes, arengukavade ja poliitikate väljatöötamisel või loovuskoolitustel. On tavaline, et ajurünnakul osalenud on pärast seda väga rahul – töö tundus olevat viljakas, sest paberid on ideid täis kirjutatud. Kuid kogu protsessi juures on üks pisike «aga» – ajurünnakud ei tööta.

Või vähemalt ei tööta nad nii, nagu me eeldame. Seda on tõestanud mitmed uurijad erinevatel aegadel läbiviidud testidega. Näiteks tegi California Ülikooli psühholoogiaprofessor Charlan Nemeth kümme aastat tagasi katse, kus jaotas 265 naistudengit viieliikmelistesse gruppidesse. Kõig grupid said lahendamiseks sama probleemi – mida tuleks teha, et San Fransiscos liiklusummikuid vähendada? Nemeth jaotas grupid omakorda kolmeks. Üks osa järgis traditsioonilisi ajurünnaku reegleid, sealhulgas põhimõtet mitte kritiseerida. Teine osa viis läbi ajurünnakuid, kus debatid olid lubatud. Kolmas osa võis arutelusid läbi viia vabalt valitud viisil. Eesmärgiks oli kahekümne minuti jooksul välja tulla võimalikult paljude heade lahendustega.

Katse tulemused olid kõnekad. Ajurünnaku reegleid järginud grupid olid veidike paremad neist, kellele instruktsioone ei antud. Kuid need grupid, kus vaieldi ja arutati, olid selgelt kõige loovamad, genereerides keskmiselt 20 protsenti rohkem ideid. Lisaks ilmnes veel üks huvitav asjaolu. Kui uurijad küsisid peale katse lõppu kõikidelt tudengitelt, kas neil on liikluse parandamise kohta veel mõni idee, siis klassikalises ajurünnakus või ilma instruktsioonideta grupis osalenud lisasid keskmiselt kolm ideed, debateerijad seevastu aga tervelt seitse.

Professor Nemethi uuringud tõestavad, et ajurünnakute ebaefektiivsus peitub just nimelt selles asjas, mida Osborn pidas kõige olulisemaks. Nimelt ilmneb, et ajurünnakute üks kõige tähtsamaid, teiste ideede mittekritiseerimise nõue toimib vastupidiselt soovitule. Nemeth tõestas, et debatid ja kriitika mitte ei pärsi ideede esilekerkimist, vaid hoopis soodustavad seda. Kui Osborn arvas, et kriitika kahjustab loovust ja kujutlusvõimet, siis Nemethi ja teiste uuringud näitavad, et kriitika ei mõju ideedele üldse halvasti. Vastupidi, kriitika võimaldab vaadata tunduvalt sügavamale ning tulla kollektiivselt välja ideedega, mida polnud võimalik ette kujutada.

Loovad lahendused tulevad pigem omaette olles

Ajurakkude käitumist loovsessioonide ajal on uurinud ka New Mexico Ülikoolis töötav Rex Jung. Jung leidis, kui tavapärasel tööpäeval leiab rakendust eelkõike aju otsmikusagar, mis kogub, analüüsib, sünteesib ja katalogiseerib infot, siis uute ideede otsimisel on otsmikusagara roll tunduvalt väiksem. Jungi hüpoteesi kohaselt tekivad loovate lahenduste jaoks vajalikud uued ühendused pigem siis, kui ajus toimub lühiaegne otsmikusagara alatalitus. Tavaliselt leiab see aset siis, kui meil on mõni rahulik hetk, mil me pole ühelegi ülesandele keskendunud. Sellise seisundi klassikalised näited on hommikune dušš, jalutamine või kokkusaamine suitsunurgas. See aitab seletada, miks tulevad head mõtted tihti mõnda raamatut lugedes, rahulikult voodis lebades, või nagu juba öeldud – duši all.

Kui vaadata ajurünnakuid, siis on nende ülesehitus aga üsna vastupidine vaiksele, ainult iseendaga olemise seisundile. Rex Jung arvab, et tõsiselt loovate ideede leidmiseks on ajurünnak tõenäoliselt kõige halvem asi, mida üldse kasutada saab. Jung näeb selle põhjuseid inimeste käitumises. Pannes inimesed koos ühte ruumi, hakkavad nad paratamatult järgima sotsiaalse kohandumise reegleid. Olukorras, kus inimesed püüavad igasugust kriitikat vältida ja üksteisele head meelt valmistada, saab küll uusi lahendusi, kuid need pole kaugeltki nii loovad kui siis, kui inimesed püüavad piire laiendada. Nii näitabki uuring uuringu järel, et individuaalselt väljapakutud loovad lahendused on reeglina parema kvaliteediga, kui grupiarutelu tulemusena saadud ideed.

Eeltoodud järeldusi toetab ka professor William Duggan oma raamatus Creative Strategy: A Guide for Innovation. Duggan pole iseenesest ajurünnaku kui meetodi vastu. Tema hinnangul võib ajurünnak olla küllalt efektiivne, kui töötatakse probleemi kallal, mida viie-kuue inimese kombineeritud kogemus suudab lahendada. Inimeste isiklikke kogemusi kombineerides võib saavutada väga häid tulemusi – kuid sellistele probleemidele, millele olemasolevat ekspertiisi rakendades on lahendus tegelikult juba olemas. Niipea, kui lahendus on peidus väljaspool inimeste isiklikku kogemust, muutub ajurünnak lõksuks. Ideid küll puistatakse, kuid tulemuseks on üsna tavapärane tarkus, mis jääb kaugele innovatsioonist.

Mida suurem grupp, seda viletsamad ideed

Kuid missugune on ikkagi parim grupi suurus ajurünnaku läbiviimiseks? Tavapäraselt peetakse sobivaimaks sellist gruppi, mis koosneb viiest kuni seitsmest inimesest. Loogika on siin selge: kui ideede genereerimisel osaleb liiga vähe inimesi, kannatab ideede hulk ja mitmekesisus, kasvatades grupi liiga suureks, muutub ajurünnak kontrollimatuks. Kuid jällegi – katsed tõestavad, et esmapilgul ilmselge loogika ei toimi kaugeltki nii, nagu võiks eeldada. Grupi suurenedes ajurünnaku tulemuste kvaliteet mitte ei parane, vaid halveneb. Üheksa inimese koostöö tulemusena sünnib vähem ja nõrgemaid ideid võrreldes kuuese grupiga, mis omakorda jääb tulemuste poolest alla neljasele grupile. Organisatsioonipsühholoog Adrian Furnham väidabki, et parim grupi suurus ajurünnaku korraldamiseks on üks inimene.

Furnhami ideel, et loovamate tulemuste saavutamiseks tuleks inimesi julgustada töötama üksi, on aga veel teinegi tahk. Nimelt on paljud meie seast oma loomult introverdid, kellele meeskondlikud koosarutelud võivad tunduda liiga intensiivsed. Näiteks Steve Wozniak, Apple’i legendaarne kaasasutajast introvertne insener, soovitab tänapäeva koostöökultuslikus maailmas töötada pigem üksi. «Ma ei usu, et kunagi oleks midagi revolutsioonilist leiutatud mõne komitee poolt. Ei, mitte komitees. Mitte meeskonnas. Tööta üksi,», on Wozniaki kirjutanud oma raamatus iWoz.

Ajurünnakute kaitseks tuleb öelda, et ideede uudsuse ja kvaliteedi kõrval on ajurünnakutel ka muid rolle. Näiteks ei saa ära unustada, et ajurünnakute kaudu kujunevad mitmesugused grupisisesed dünaamikad. Mõne ilma eriliste tulemusteta ajurünnaku resultaadiks võivad olla uued või senisest lähedasemad kontaktid ja suhted, mis aitavad hoopis uuel tasemel koostööle tulevikus. Ka pole arengud mitte alati kinni ideede kvaliteedis. Pahatihti korraldataksegi ajurünnaku nime all hoopis nn ventileerimisüritus, kus tööprotsessi parandamiseks või muudatuste elluviimiseks saadud ideede kogumise väljaütlemata peapõhjus võib olla hoopis organisatsioonis kogunenud pingete leevendamine.

Ajurünnaku isal Alex Osbornil oli siiski õigus ühes asjas: me kõik võime olla loovad. Kuid küsimus, kuidas see loovus valla päästa, püsib.