Lugeja kiri: murdunud kuuseoksa võtjat koheldakse kui varast

Kuuseoks võtmisest tuli suur tüli. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tähistamata metsast murdunud kuuseoksa võtma hakanud naist tabas jahmatus, kui mööda sõitnud autojuht teda varguses süüdistas ning teda kuni metsast lahkumiseni saatis. Tarbija24 avaldab kirja muutmata kujul.

Minuga juhtus laupäeval selline ootamatult ebameeldiv kogemus, millest ei ole veel siiani üle saanud ja tahan ka teisi inimesi selliste halbade kogemuste ees hoiatada.

Jõulud tulemas, meedias soovitatakse korjata metsa alt oksakesi ja käbisid, millest kenasid jõulukaunistusi teha. Ise liigun metsas sageli ja igal võimalusel, aga see on ikka putukate-mutukate ja tillukeste seente pildistamisega seotud, keda tavainimene tähelegi ei pane, ning reeglina ise midagi metsast ei korja.
Eile, pärast suurt tormi, olid metsad täis tuulemurdu, sealhulgas suuri kenade käbidega kuuski.

Harjumaa Anija vallas Rehatse küla servas olevat kuusetukka läbiva tee ääres oli maas suur tihedalt käbisid täis kuuseoks. Läksin alguses mööda, sest üks väike kandiline auto tuli vastu ja üksinda metsas suvalise võõraga pole just julge olla. Auto vähendas minu kohal kiirust ja liikus edasi lausa teosammul, jõudis käänakuni, jäi seisma, kuid sõitis siis edasi. Jätsin ratta seisma ja lonkisin oksa juurde tagasi, sest otsustasin siiski murda sealt endale ja oma pensionärist naabrile, kellest kaugemale metsa minejat ei ole, mõned käbidega oksakesed lauale panekuks.

Oks oli täis kenasid lühikesi ühe-kahe käbiga 15-20 cm pikad raod, head vaasi panekuks.  Mõni minut hiljem, kui olin raod murdnud ja hakkasin kilekotti panema, peatus mu juures seesama auto, mis oli teelt tagasi keeranud, uks avanes, tigeda olekuga ja agressiivse, vihase häälega mees ütles: «Varastate siin! Nüüd on siis lausa moes eraomanikult varastada! See on eramets!»

Ehmatusest kokutasin vastu, et ma ei varasta, et siin ei ole ühtegi silti, mis ütleks, et see on eramets (u 200m teelõik). Mees vastas, et «Aga varastate ju! See on eramets! Riigimetsal on sildid väljas, aga see on eramets.».

Ehmatus oli paari peotäie oksakeste pärast vargaks sõimamisest,  nii suurest vihast ja kurjusest suur. Viskasin oksakesed maha, vabandasin ja hakkasin tuldud suunas tagasi ratta juurde minema, sest üksinda metsavahel tigedusest laetud inimesega vaielda oleks rumalus. Seda, et tegemist on erametsaga ja ta ei taha, et ma neid oksakesi võtan. Ta oleks võinud ka ilma sõimuta öelda, aga ju ta tundis ennast siis niimoodi paremini ja endale omaselt.

Nii me siis koos edasi liikusime - tema autoga ees, mina jalgrattaga vaikselt, ehmatusest pooluimasena, teosammul järel. Et veenduda, et ma ei keera tagasi neid õnnetuid oksakesi võtma, sõitis mees kogu tee jalgrattaga enamvähem samal kiirusel, peatus paar korda, et mind järele oodata ja enne oma hoovi keeramist jättis auto seisma, tegi ukse lahti (mõtlesin, et mis nüüd veel....), aga keeras siis oma hoovi, mis asus vastaspoolel asuva metsatuka külapoolsel serval.

 Eraomandust märkivat silti selle metsatuka ääres ei ole. Mõnedes kohtades neid küll on ja veel «Lubatud eravaldaja loal», aga eravaldaja nime ega andmeid ei ole. Olles metsas vastakuti agressiivse inimesega ei ole mõtet hakata rääkima seadustest vms.

Sain halba aimamata ja mõtlemata  mõne oksarao pärast vargaks sõimatud.  Varas oleksin siis kui võtaksin teadlikult ja salaja võõra oma, aga sellest  metsatuka servast avalikult tee äärest maha kukkunud oksakesi võttes, kus miski ei viidanud eraomandile, ei osanud halba karta. Ma ei murdnud oksi, ei raiunud kuuske maha, vaid võtsin tormimurrust kaks peotäit käbidega oksakesi vaasi panekuks.

Meedia võiks enne inimestele soovituste andmist Korjake metsast oksakesi ja käbisid) siiski hoiatada, et kaugeltki mitte kõik omanikud ei ole inimlikult heatahtlikud. Et mõnele on oluline isegi jõululauale oksarao võtjat (või metsalille murdjat, metsas jalutajat) kohelda kui suurvarast, kes kuusk seljas metsast tabatud.

Minu jõulutunne on selleks korraks tõesti rikutud. Oleks tore kui teistega sama ei juhtuks.