/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
/nginx/o/2010/05/14/367856t1had71.jpg)
Eesti eurotsooni pääsemise nimel on töötanud kümned inimesed juba aastaid. Mõnel neist on aga au olla õigel hetkel poliitiline liider, kes sõnastab eesmärke.
Ansipi hommikune uitmõte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu 12. märtsil (toonase rahandusministri Ivari Padari sünnipäeval) alustas peaminister Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsi sõnadega: «Me võiksime tellida Euroopa Komisjonilt ja Euroopa Keskpangalt juba sel aastal erakorralise hindamise, mis korralisena peaks olema järgmisel aastal, selle hindamise eesmärk peaks olema eurotsooniga liitumine 1. juulil 2010.»
Lühike paus, ministrid ega ajakirjanikud ei oska kuidagi reageerida.
Ameerika investeerimispanga Lehman Brothersi pankrotist oli siis möödas pool aastat. Maailmamajandus sügavas kriisis, Eesti valitsusel oli tehtud esimene negatiivne lisaeelarve, teine ootas ees. Ja keset üsna lootusetuna näivat olukorda teatas peaminister ootamatult, et tema arvates täidab Eesti majandus Maastrichti inflatsioonikriteeriumid juba 2009. aasta oktoobris.
Ansipi sõnul on eelarvedefitsiidi kriteeriumi täitmine puhtalt valitsuse ja riigikogu kätes. «Peame sellega hakkama saama,» ütles peaminister.
«Miks euro Eestile vajalik on? Seda teavad kõik…,» jätkas valitsusjuht juba oma tuttaval moel.
Avalikkuse esmase reaktsiooni Ansipi eesmärgile võttis üsna hästi kokku sel samal pressikonverentsil BNSi ajakirjanik Rasmus Ruuda, kes küsis, kas erakorralise hindamise tellimine on peaministri hommikune uitmõte.
Nüüd teame, et euromõtte süstis peaministrisse tema nõunik Aare Järvan, kelle silm nägi Eesti makromajanduslike näitajate virvarris «euroakent» ehk võimalust täita kõik eksklusiivsesse rahaklubisse pääsemise eelduseks olevad majandusnäitajad.
Nädal aega hiljem kohtus Ansip toonase Euroopa Komisjoni rahandusvoliniku Joaquín Almuniaga, kes soovitas eestlastel pidurit tõmmata ja erakorralise hindamise asemel pool aastat kannatada. Nii sündiski: 31. märtsil otsustas valitsuskabinet, et võtab sihiks euroalaga liitumise 1. jaanuaril 2011.
Ega ükski inimene pole juba sündides meister. Kõik me mäletame Ansipi sõnu: «Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma ainult elada tahaksin!» Vähesed mäletavad aga valitsusjuhi üht teist seisukohta 2006. aasta märtsis: «Mina pole nõus ohverdama kiiret majanduskasvu inflatsiooni alandamiseks.»
Praegu teame, et siis oleks iga hinna eest tulnud buumi jahutada, laenukraane koomale suruda ja inimeste optimismi kärpida. Aga eestlased on vaesed ja iga majanduskasvu protsendipunkt oli meile mitmekordselt tähtis.
See oli justkui tõestus, et jõukus jõuab ükskord meie õuele. Kiire majanduskasvuga käsikäes käinud kõrge inflatsioon purustas aga nende inimeste pingutuse, kelle sihiks oli viia Eesti eurotsooni juba 2007. aastal.
Eesti majandus vaevleb praegu sügavas kriisis. Ometi liitume rahaliiduga, mis on seni meie jaoks olnud rikkuse ja majandusliku heaolu sümbol. Euro-eesmärgi täitumise järel seisame silmitsi hoopis keerulisema ülesandega: kuidas leida ligi140 000 inimesele töö ja kuidas viia tööl käivate inimeste sissetulekud taas endisele tasemele.