Leesoja talu aitab taas juuri märgata

Astelpajukasvatusega alustasid Thule Lee ja Erik Grünberg pisut rohkem kui kümme aastat tagasi, mil nad Leesojale elama kolisid ja talu taastama hakkasid. Foto: Lauri Mölder

Pärnumaal asuv Leesoja talu on justkui väike omaette ökosüsteem, mille erinevad osad, nagu marjakasvatus, mahlategu, hoidiste valmistamine, vaimsed koolitused, rituaalid või loodusmatkad moodustavad üllatavalt värvika, kuid siiski ühtse terviku.

Selle terviku perenaiseks on Thule Lee, kelle vanavanaisa ostis omal ajal Leesoja talu kolme hõberubla eest, ning peremeheks Erik Grünberg.  «Meie häda seisneb heas mõttes selles, et meil on nii palju erinevaid huvisid ja me ei raatsi millestki loobuda, nii teemegi kõike,» lausub Thule Lee.

Kui Thule Lee ja Erik Grünberg enam kui kümme aastat tagasi Leesojale kolisid ja talu taastama hakkasid, istutasid nad ka esimesed astelpajutaimed. Siis oli kõnealune oranž mari tavatarbijaile veel üsna tundmatu ning astelpaju kasvatamist ja tarbimist alles hakati Eestis populariseerima. «Meile oli astelpaju juba varem Pamiiri matkadelt teada. Ise hakkasime astelpaju kasvatama lihtsalt huvist ja ka seetõttu, et astelpaju on oma keemiliselt koostiselt väga võimas taim –pikendab eluiga, tõstab seksuaalsust,» loetleb Thule Lee.

Leesojal valmistatakse üksnes astelpajutoormahla, et astelpaju kasulikke omadusi kuumutamisega mitte raisku lasta. Üks neist – Leesoja Päike – on ilma igasuguste lisanditeta. Teisele lisatakse hapuka maitse leevendamiseks mett.

Noor mustsõstraistandus

Leader-toetuse abil Leesojale soetatud moodsale tsentrifuug-mahla-pressile jagub tulevikus tööd veelgi enam, sest plaanis on hakata valmistama ka mustsõstratoormahla. «Meie niisked maad sobivad mustsõstarde kasvatuseks väga hästi,» ütleb Erik Grünberg ja viitab käega noorele, alles vilja kandma hakkavale mustsõstraistandusele.

Kui palju mahla talu aastas toodab, ei tea pererahvas isegi. «Meil on sama loogika kui vanasti taludes – enne tarbime ise ja mis üle jääb, müüme maha. Nii võib juhtuda, et mõnikord kevadel ei olegi enam midagi müügiks anda, sest meie peres joob igaüks päevas ühe sellise topsitäie ära,» räägib Thule Lee ning loksutab käes ligi pooleliitrist erk-oranži mahlatopsi.  

Uus suund Leesoja talu toodangus on veel erinevad vürtsikad hoidised nagu punamarjakaste, adžikad ja piparmünditšatni ning tihti firmakingitusteks ostetav meest, viigimarjadest, Kreeka pähklitest ja väesõnadest koosnev Nõiasegu. Jah, lugesite õigesti – Nõiasegu. Paljud teavad Thule Leed ennekõike just nõia ja loodusravitsejana.

Näiteks olümpiavõitja Kristina Šmigun on kirjutanud Thule Lee juures käimisest oma elulooraamatus. «Šmigunile oli Leesoja nagu pelgupaik, tegime temaga ülivahvaid praktikaid. Aga me oleme niimoodi süvitsi tegelenud väga paljude inimestega,» sõnab Thule Lee.

Lõõgastuse pakkumine

Laiemalt võttes võiks Leesoja üheks «põhitooteks» pidada ka lõõgastuse pakkumist erinevate vaimsete koolituste, praktikate ja rituaalide kaudu. Näiteks novembri lõpus viisid Thule Lee ja Erik Grünberg grupi inimesi nädalasele paastu-

matkale loodusesse, uue aasta alguses on tulemas tantrakursus, regulaarselt toimuvad Leesojal joogakursused.

Erik Grünberg nendib, et vajadus lõõgastuse järele on universaalne, kuid kaasaja kiires linnarütmis ja pidevas infotulvas elavad inimesed ei oska end enam tihtilugu ise lõdvaks lasta ning vajavad selles mõnevõrra juhendamist.

«Me anname oma kursustel hästi praktilist nõu – kuidas puhata, kuidas saavutada paremaid suhteid. Leidub ju ka kursusi, kus inimene viiakse väga ekstreemsesse seisu, et ta hakkaks ise lahendusi otsima, aga minu meelest on see nonsenss,» lausub Erik Grünberg.

Leesoja klientideks – või õigem oleks neid nimetada külalisteks – on sageli töösse mattunud inimesed, kes on end läbi põletanud ja ühel hetkel avastanud, et tervis hakkab kas jukerdama või töö, vaatamata heale palgale, ei paku enam rõõmu.

«Inimestel on stress, nad ei maga, on üle töötanud ... See hakkab tervisele. Nad mõtlevad, et küll ma pärast hoian tervist, aga no ei hoia enam tagantjärele,» ütleb Thule Lee. «Teine probleem on, et inimestel pole aega rõõmu tunda. Inimesed peavad kohati standardiks, et elu peab olema raske. Mina püüan selgitada, et nullpunkt on, et oleme õnnelikud. See, et on raske, on teiste probleem. Sinul ei pea olema raske. Sa pead elama niimoodi, et sul jääb igas päevas aega iseendale, teed endale vaba hetke, räägid laste ja mehega, võtad aega olla üksi,» räägib ta.

Thule Lee soovitab teha lihtsa katse liivakellaga. «Pane liivakell jooksma ja tunneta, kui pikk on  minut. Me oleme sageli ära unustanud, kui pikk on tegelikult üks minut,» ütleb ta. «Natukene võiks tempot aeglasemaks võtta, et jõuaks märgata kas või seda, et päike tuli välja või et tassi kohvi võib juua ka niimoodi, et ei pea vaatama telekat, näppima telefoni või lugema ajalehte,» lisab Thule Lee.

Oaas keset metsi

Leesoja talu õu on justkui omamoodi oaas – keldi aed, indiaani püstkoda, tulerituaalide plats, jääkülma veega misogi-koht. Valmis on juba ka uue sauna vundament ning taimed Jaapani aia jaoks. Kõik selleks, et võimaldada tervisele ja vaimule taastumist ning olla loodusele ja juurtele lähemal.

Mõnevõrra eemal metsatukas asub Leesoja talu üks omapärasemaid hooneid – maa-alusest kartulikeldrist ümber ehitatud pime ruum. Pererahva selgitusel kasutatakse pimedat ruumi selleks, et iseendaga tõtt vaadata. «Pime ruum on hea neile, kes tahavad muutust. Tavaelus kulutab aju väga palju ressursse kõigele ümbritsevale, kuid pimedas seda kulu pole ja aju võimsust jääb vabaks, et ennast seest uurida,» kõneleb Erik Grünberg.

Mees ise veedab talviti pimedas ruumis tavaliselt 30 päeva, kuid algajad jäävad sinna kolmeks kuni seitsmeks päevaks. Samas pole päevadel tähtsust, sest ajataju kaob Erik Grünbergi selgitusel pimedas ruumis nagunii ära.

Kes arvab, et vaid mõned üksikud julgevad ja tahavad end päevadeks pimedusse sulgeda, eksivad. Pererahva sõnul on Leesoja talu pime ruum praktiliselt kogu aeg hõivatud.  

Traditsioonid

Paljude Leesoja tegevuste aluseks on vanarahva kombed ja traditsioonid. Näiteks pööripäevi peetakse Leesojal alati eriliselt ning pererahvas on korraldanud oma tegemised nõnda, et ei peaks pööripäevade vahetus läheduses tööd tegema. «Pööri-

päev on seotud eelkõike aja maha võtmise ja rütmimuutusega,» sõnab Thule Lee.

Samas vajavad ka traditsioonid Thule Lee ja Erik Grünbergi sõnul uuendamist ja ajakohastamist. Näitena toovad nad mardipäeva – vanasti soovisid Mardid head viljaõnne, kuid kaasajal on viljaõnnest palju vajalikum laste- ja rahaõnn.

Erik Grünberg arutleb, et jõukuse alus on tänapäeval muutunud. «Vanasti olid rikkad need, kelle talus kasvasid hästi vili ja loomad, kuid tänapäeval on rikkuse aluseks suhtlemisvägi. Need, kes on huvitavad suhtlejad, neil on ka rahavägi. Suhtlemisvägi ja rahavägi on omavahel tihedalt seotud,» selgitab ta.

Nõia- ja ärimaailm

Leesojal saavad kokku kaks pealtnäha väga erinevat maailma – ettevõtlus, marjade kasvatamine, mahlade ja hoidiste tootmine ning teiselt poolt vaimse arengu maailm. Kuidas need kaks kokku sobivad?

«Meie jaoks on see kuidagi loomulik tervik. Ettevõtus sobib meile, sest me oleme tegelikult väga praktilised inimesed,» ütleb Thule Lee. «Kõik need purkide etiketid, triipkoodid, raha kogumine ja projektide kirjutamine, et saaks tootmist laiendada, müügivõimaluste otsimine – see on ääretult praktiline maailm ja mulle meeldib selline organiseerimine,» jutustab Thule Lee.

Üht nõrkust oma talu toodangu turustamisel Thule Lee ja Erik Grünberg siiski näevad – neile ei meeldi reklaami teha. «Endal tekib ju kohe see reaktsioon, et kui keegi reklaamiga peale käib, jooksed ära. Kuidagi paha tunne on reklaami teha,» arutleb Erik Grünberg.

Thule Lee lisab, et nad ei ole kumbki reklaamindust õppinud ega teagi, kuidas võiks oma tooteid paremini esile tõsta. Samas mõtiskleb ta, et võib-olla ongi kõige parem reklaam inimeste endi suust-suhu leviv sõna. Thule Lee toob näiteks, et Tartu taluturul käiakse ilma reklaamitagi küsimas, millal tuleb järgmine kogus mahla või adži-

kaid müügile. «Nõiana ei ole ma endale kunagi reklaami teinud ja mind on iseenesest üles leitud. Ma arvan, et heade toodetega on samamoodi – kes tahab, see leiab meid nagunii üles,» lausub ta.

Sellele, miks Leesoja astelpajumahl kannab nime Leesoja Päike, saab Leesojale tulija üsna kiirelt vastuse, sest nii «tere» kui «head aega» asemel kõlab Thule Lee ja Erik Grünbergi suust soov: «Päikest!»