/nginx/o/2021/08/26/14020009t1hf5b7.jpg)
/nginx/o/2012/07/09/1209270t1ha213.jpg)
Keda pahandaks parem palk? Ilmselt mitte paljusid. Siiski on Suurbritannia parlamendiliikmed sel nädalal kogu hingest võidelnud õiguse eest töötasu tõstmisele vastu astuda.
Briti parlament punnib vastu palgatõusule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt käis sõltumatu parlamendireeglite reguleerimise amet IPSA (Independent Parliamentary Standards Authority) neljapäeval välja kava kergitada rahvaesindajate palku ligikaudu 11 protsenti.
Nagu kirjutab New York Times, üritavad mõlema juhtiva poliitilise partei esindajad nüüd üksteist protestiavalduste registreerimisel üle trumbata.
IPSA on jõudnud järeldusele, et alamkoja liikmete põhipalk (praegu 66 396 naela ehk 108 400 dollarit) tuleks tõsta tuleval aastal 67 060 naela peale ning pärast 2015. aasta üldvalimisi 74 000 naela tasemele.
Palgatõusu perspektiiv valmistab kohmetust nii tooridele kui leiboristidele, kes soovivad olla solidaarsemad tavakodanikega nende kriisijärgses kasinuses.
Häda seisab selles, et praeguste seaduste järgi puudub parlamendiliikmetel antud asjas sõnaõigus – luues sõltumatu ameti, andsid nad käest meelevalla palganumbrite üle hääletada.
Nüüd seisavad alamkoja liikmed silmitsi virila väljavaatega: palgatõus tuleb vist vastu võtta.
Peaminister David Cameron ründas plaani juba enne selle väljakuulutamist ning teatas, et parlamendiliikmete palgatõus oleks «vale» olukorras, kus valitsus üritab kammitseda teiste riigiteenistujate töötasu.
Esileiborist Ed Miliband on samuti nördinud ning leiab, et kolm peavoolu erakonda peavad «kokku saama ja selle asja käsile võtma».
IPSA esimees ja mõjukas jurist Ian Kennedy kinnitab, et palgatõus on kohane ja vajalik ning seda õigustavad «kõik arvessetulevad rahvusvahelised ja ajaloolised võrdlused».
«Ma tean, et [kainete] argumentide ja poliitika vahel on siin pingeid, aga meid paluti lahendada [palga]probleem tervet põlvkonda, mitte ajaleheuudiste tsüklit silmas pidades.»
Jack Straw, leiboristist poliitik ja endine välisminister ütleb aga nii: «Mina tunnen ennekõike muret selle pärast, kas [parlamendi alamkoja liikme] palk on ikka piisavalt suur, et tõmmata ligi inimesi tagasihoidlikust taustast, kes pole pärinud maja, kel pole perekonda ega isiklikku sissetulekut, aga kes teeksid karjääri poliitikuna,» ütles ta rahvusringhäälingule BBC.
Talle vaidleb vastu politoloog Tim Bale Londoni Queen Mary ülikoolist, kes möönib küll, et kui Britannias esmakordselt seadusloojatele palka maksma hakati (aastal 1911), seisnes asja mõte tõesti selles, et parlamendis võiksid istuda ka tagasihoidlike võimalustega inimesed ning mitte üksnes rikkad. Aga ta rõhutab, et selle eesmärgi täidavad tänapäeva palgad suure varuga, võttes arvesse, et täisajaga töötajate keskmine palk on riigis 27 000 naela (44 100 dollarit).
«Kandidaatite nappust [alamkotta] ei paista küll kusagilt,» märkis professor Bale. «Meil pole tõestust selle kohta, et inimesed raha pärast poliitikasse läheksid. Pigem võib tõestada vastupidist: nad lähevad, kuna arvavad – ekslikult või õigustatult – et nende ideed võivad muuta meie maad.»