Kuidas valida jõulukingiks mänguasja

Hea mänguasi arendab lapse loovust. Foto: SCANPIX

Lelu kingiks valides võiks meeles pidada, et ükski mänguasi pole halb, oluline on see, kuidas laps sellega mängima õpib. Kasvatusteadlased on seisukohal, et suurim kink lapsele on hoolega valitud vähesed lelud ja rohkem ühist aega, kirjutab Kadri Haavajõe ajakirjas 60+.

«Tänases tarbimiskultuuris ja kirevate ahvatluste maailmas piitsutatakse laste soovid juba maast-madalast üles. Lapse soov asju omada on eakohane, aga kindlasti mitte see, mida kasvatades soosida,» leidis Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi direktor Kristi Vinter.

Tema sõnul on tänapäevased mänguasjad pahatihti liiga valmis tehtud – üks asi kõlbab vaid üheks mänguks või tegevuseks, see aga jätab lapse mõtlemise ja probleemide lahendamise oskuste arendamiseks vähe ruumi.

Mänguasja asemel kohvik

Kristi Vinteri sõnul peaks täiskasvanu – lapsevanem või vanavanem – olema distsiplineerija. «Mänguasjadega piiri pidamine on oluline arenguline õppetund, mida on vaja mõistliku täiskasvanu ja tarbija kujunemiseks,» lisas ta.

Seega kui lapselapsele mänguasju kinkida, siis pigem vähe ja erinevateks mängudeks sobivaid. Samuti mitte lelusid, mis nupuvajutuse peale mängu lapse eest ära mängivad.

Lisaks sellele, et vanavanemate rahakotile võivad lastelaste soovid kaugeks jääda, on vähemaga piirdumine ka lapsele hea.

«Laps on mängides loovam ja õpib olemasolevat hindama ja väärtustama,» põhjendas Vinter. Samuti kehtib sageli reegel – mida rohkem asju, seda hooletum laps, kes ei oska näha asjade väärtust ega väljendada tänu.

Piiri, kas lapsel on juba liialt mänguasju, on keeruline määratleda. «Liialemineku esimesed märgid on need, kui lapse mängul ei ole sisu, vaid esemetega lihtsalt n-ö manipuleeritakse – tõstetakse neid ühest kohast teise, loobitakse laiali,» kirjeldas ta.

Kõike saama harjunud lapsele ei valmista enam rõõmu ka väikesed asjad. Et sellist olukorda ei tekiks, tuleb alustada maast madalast: selgitada, miks asja ostmine on või ei ole mõistlik ning mille arvelt see tuleb. Nii võiks lapsele pakkuda poest ostetud kingi asemel hoopis mõne elamuse.

«Mänguasjale kuluva raha kasutamine ühiseks kohvikus või loomaaias käimiseks on sageli palju arukam, sellega investeeritakse lähedase suhte loomisesse ja teineteisega vestlemise harjumuse kujundamisse»” lisas ta.

Kui aga mänguasju kinkida, võiks selle saamine olla ühine ja põnev tegevus: uurida, millised mänguasjad lapsele meeldivad, rääkida, milliseid mänge sellega mängida saab, ja uurida, kas on alternatiivseid kanne, mis võimaldavad enamat.

Internetti kasutavatel vanavanematel on võimalik otsida koos lapsega mänguasja kohta lisainfot ning teha valikud ära juba enne poodi minekut.

«Kindlad kokkulepped ostu osas, mida sooritama minnakse, tekitavad ootusärevuse ja panevad saadut enam hindama»” kinnitas ta.

Vahel võib lapsele ka järele anda, kuid see peab olema argumenteeritud. Kindlasti ei saa selleks olla põhjus: «Ma tahan!»

«Kuulake lapse sisulisi põhjendusi ning ärge unustage mainida, et ühekordne kokkulepe ei tähenda tulevikuks reeglit,» rõhutas Vinter.

Mida aga teha siis, kui tekib hirm, et laps võib end tunda kõrvalejäetuna, sest teistel on see mänguasi või too telefon.

Kristi Vinter tunnistab, et kõrvalejäämise hirm võib saada lasteseltskondades probleemiks. «Mänguasjadega enese seltskonda ostmine ei ole sugugi ebatavaline. Lasteaias kohtab seda palju,» nentis ta.

Kui lapsega tegeleda ja selgitada, kust tuleb raha, mida muud saaks soetada ja teha sama raha eest ühiselt, koos perega, on laps tema sõnul eakaaslaste seltskonnas enesekindel ja rahulolev ka siis, kui kõik popid mänguasjad tema kodu ei ehi.

Mida aeg edasi, seda väiksemad lapsed soovivad kingiks hoopis tahvelarvuteid või arvutimänge. «Üldine reegel on see – mida väiksem laps, seda vähem ekraani,» lausus Vinter. Väike laps peab õppima enne päris maailma tundma, et ekraani kaudu vahendatud kogemustel oleks ka sisu. Näiteks alla kaheaastased lapsed ei suuda üldse veel pilti ja päris asja eristada.

Nutiseadmete kasutamisele peaks samuti kehtestama kohe maast-madalast reeglid aja osas, mis laps vahendiga veedab. «Vanematele saab soovitada kujundada lapsele võimalikult palju ekraaniväliseid harjumusi, siis ei võta ka tehnoloogiavaimustus nii kergelt sõltuvuse mõõtmeid»” lisas ta.

Nii soovitab Vinteri asju ja mänguasju asendada n-ö «päris asjadega» ja kaasata lapsed neile jõukohastesse tegevustesse. «Päris asjadega saab sama hästi ja vahest isegi paremini mängida kui mänguasjadega,» ütles ta. «Tänased lapsi tuleb õpetada mängima,» tõdes ta.