Vanaemadeaegne jõulumaius - seakõrvad

Rasvaküpsetis seakõrvad. Foto: Maablogi

Magusaks suupisteks sobivad seakõrvad ehk rasvas küpsetatud küpsised, mis omal ajal olid väga moes, kuid praeguseks üsna unustuse hõlma vajunud. Nõukogude ajal levisid need retseptid perenaiselt perenaisele ja köögist kööki, kuid juhiseid nende maiustuste valmistamiseks andsid ka kokaraamatud, kirjutab Eesti Põllumajandusmuuseumi teadussekretär Ell Vahtramäe maablogis.

50 seakõrva tegemiseks on vaja:

• 1/2 l piima,
• 50 g pärmi,
• 1 tl soola,
• 1 tl suhkrut,
• 1 kg jahu,
• küpsetamiseks õli,
• peale raputamiseks tuhksuhkrut.

Ainetest kokkusegatav pärmitainas peab paar tundi kerkima, siis rullitakse õhukeseks. Taignast lõigatakse u 3 cm laiused ja 10 cm pikkused ribad, mille keskele tehakse u 2 cm pikkune lõige. Taignariba üks ots tõmmatakse lõikest läbi, nii et tekib keerd. Seakõrvad küpsetatakse kuumas õlis helepruuniks, nõrutatakse sõelal ning lastakse jahutada. Lõpuks puistatakse küpsistele peale tuhksuhkrut. Kuivas ja jahedas säilivad need küpsised 2–3 nädalat.

Väidetavalt on seegi retsept Skandinaaviamaadest, kus rasvaküpsised on nõutavad just jõululaual. Sama päritolu on ka tunduvalt vanemast kultuurikihist tuntud seakujulise jõululeiva küpsetamise komme Põhja-Eestis, eriti Saaremaal, Läänemaal ja Harjumaal (alad, mis olid pikemat aega Rootsi mõjusfääris).

Siga oli muistsetel germaanlastel õnne ja sigivuse kehastaja. Alates jõuludest kuni kevadise külvipäevani on sealiha küll rituaalseks toiduks, kuid õnnetoojana on see loom eestlastel vähem levinud. Veel 20. sajandi esimese poole eesti uusaastakaartidel oli kindel koht ka seal kui õnne sümbolil, kuid pühade ajal seostub siga rohkem rikkaliku söömaajaga. Ka seakujulise leiva või seakõrva-küpsise eesmärk on tagada võimalikult hea majandusaasta – kui kõht täis, siis jõuab ka õnne järele valvata.