Veterinaar: hoiduge lihast, mis toodud Lääne-Euroopast

Kõige paremini sünnib süüa ikka kodumaine siga. Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Ärge ostke Lääne-Euroopast pärit liha, soovitab üle kolme aasta Briti lihatööstustes töötanud veterinaar Paavo Kõiv. Tema sõnum on lihtne: eelistage eestimaist.

Mullu Suurbritanniast naasnud Kõiv töötas lihahügieeniinspektori ja ametliku veterinaarina kokku poolesajas Ühendkuningriigi tapamajas. «Toon väga lihtsa näite ühest tööstusest, kus eiratakse kõige elementaarsemat nõuet pesta enne kalkunite kitkumist käsi.

Inimene ei saagi käsi pesta, sest pole kuskil pesta!» rääkis Kõiv. Tema väitel rikutakse Inglismaa tapamajades süstemaatiliselt seadusi.

Massiturule tootvad Briti tapamajad on Kõivu kinnitusel tohutud konveierid ja isegi keskmise suurusega tapamajas tehakse iga päev vagaseks tuhandeid loomi päevas.

Epideemiavaba Eesti

Kõiv on varem töötanud Eesti piiriteenistuses ja näinud siia sisseveetavat liha ja lihatooteid. «Selle põhjal võiks arvata, et ka teistes Lääne-Euroopa riikides esineb liha kvaliteediga aeg-ajalt tõsiseid muresid.» Samas ei näe Kõiv probleeme lähiriikidest pärit lihatoodete tarbimises.

Tapamaju kontrollivad Inglismaal erafirmad. Neis töötavad veterinaararstid on Kõivu sõnul Euroopa Komisjoni kehtestatud hügieeninõuete täitmise kontrollimisel võrreldes oma Eesti kolleegidega liigagi paindlikud.

Toitu peab Kõivu sõnul tootma võimalikult väikeste riskidega. «Kui me paneme sõrme Euroopa epidemioloogilisel kaardil Eestile, siis on näha, et Eesti on loomsete saaduste tootmiseks parim koht Euroopas. Suurim risk lihale on loom ise – me võime omastada koos lihaga inimesele kahjulikke baktereid, olgu tegu näiteks salmonelloosi või listerioosiga.»

Kõivu kinnitusel on Lääne-Euroopas hulgaliselt loomade nakkushaigusi ja ainuüksi tema Suurbritannias viibitud aja jooksul seati eri piirkondadele piiranguid nii suu- ja sõrataudi, linnugripi kui ka näiteks lammaste sinikeeltõve tõttu.

«Aga Eestis esineb loomadelt inimestele kanduvaid haigusi üliharva. Seega on olulisim risk juba maas,» selgitas ta.

Kui lihatööstus vastutab oma kaubamärgi toodete puhul otseselt tarbija ees, siis kaubanduskettide omatoodete ehk niinimetatud privat label’i puhul see vastutus puudub. «Privat label’i tootel ei pruugi olla mingit tarbijale arusaadavat viidet selle päritolule,»
selgitas ta.

«Kaubanduskettide omatooted võivad olla ülepea kokku segatud eri riikidest pärinevast toorainest – lihakehad tulevad erinevatest tapamajadest, need tükeldatakse kolmandas kohas ja pakitakse neljandas kohas, mis võib olla hoopis teises riigis.»
Kõivu sõnul märgitakse toote päritoluna lõppkokkuvõttes pakendaja asukohariik.

Igasuguse transpordiga aga Kõivu kinnitusel riskid muudkui suurenevad. «Iga käitlemis­etapp suurendab riske, ja mida rohkem on neid etappe, seda suurem on risk.»

Haige mahetoode

Kõivul ei jagu kriitikat pelgalt kaubanduskettide omatoodete kohta, vaid ka mahelihale. «Kui briti farmer näeb, et kari hakkab kätte ära lõppema, läheb ta ametniku juurde ja teatab, et mul on mahekari, sest karjamaale pole tükk aega mingit keemiat pandud,» lausus ta.

Seejärel saab talunik loomadele mahesertifikaadi ja saadab terve karja maheloomadena tapamajja. «Kohe on näha, et lambad köhivad ja on jalust haiged – 90 protsenti kopsudest ja maksadest läheb põletamisele, sest kari on parasiitidest täielikult saastunud.»

Loomade ravimine ja parasiitide tõrje on kallis, sestap saadetaksegi sageli terve haige kari Kõivu jutu järgi tapamajja.

Veterinaar- ja toiduameti loomse toidu büroo peaspetsialisti Ainike Nõmmisto sõnul on nõuded euroliidu tapamajadele ja ka toidulauale jõudvale lihale kõikjal ühed. «Eestis on olukord loomahaigustega tõepoolest päris hea, aga see ei tähenda, et teistes ELi riikides tarbitakse söögiks taudistunud või lõpnud loomade liha,» kinnitas ta.

Ka Nõmmisto sõnul on kodumaise liha plussiks importkauba ees lihtne asjaolu, et see jõuab toidulauale kiiresti ja on värskem.

Ka importliha transpordile kehtivad Nõmmisto sõnul siiski kindlad nõuded, mis peavad garanteerima kvaliteedi. «Liha peab olema kaitstud kogu transpordi vältel mikroorganismide eest,» lausus ta. Kauplustesse jõudev jahutatud liha veetakse Lääne-Euroopa riikidest Eestisse veokitega ja transport võtab seejuures aega vähemalt paar päeva.

Lihatoote tegemises eri riikidest pärit loomade lihast ei ole Nõmmisto sõnul midagi tavatut ega keelatut. «Ei ole keelatud kasutada ühe kotleti valmistamiseks eri riikides elanud ja kasvanud loomade liha.»

Lihatootel peab Nõmmisto sõnul olema valmistajaettevõtte märk ja riigi tähis. Samas tunnistas ta, et märk näitab vaid lihatoote valmistajariiki, mitte toormeks olnud liha enda päritoluriiki või -riike.

Liha kaubaks

•    Eelmisel aastal veeti Eestisse 63,6 miljoni krooni eest liha- ja lihatooteid, välja veeti samal ajal vaid 36,4 miljoni krooni eest.

•    Impordist 21,3 protsenti tuli Soomest, 21,2 protsenti Taanist ja 16,2 protsenti Leedust. Lätist tuli 8,9 protsenti, Saksamaalt 8,4 protsenti ja Poolast 5,1 protsenti. 18,3 protsenti tuli muudest ELi riikidest ja vaid 0,6 protsenti kolmandatest riikidest.

•    41 protsenti imporditud lihast ja lihatoodetest moodustas sealiha ja veerandi linnuliha.

•    Suurim osa veiseliha impordist tuli Taanist, Lätist ja Hollandist.

•    Suurim osa sealiha impordist tuli Soomest, Taanist ja Saksamaalt. Suurbritanniast tuli koguimpordist 0,7 protsenti ehk 139 tonni sealiha.

Allikas: statistikaamet,
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda