Isetehtud verikäkk jõululauale

Verikäki viilud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Jõuludeks on paslik valmistada mõnd sellist toitu, mis näiteks vanaema nostalgilisi mälestusi heietama paneks. Siis oleks mõnus maitsva suutäie kõrvale kuulata vanu lugusid, kirjutab Ell Vahtramäe põllumajandusmuuseumist.

Üks selliseid toite on verikäkk – saadav poest, aga hea tahtmise korral võib ise ka käkki keerata, kirjutab Ell Vahtramäe Maablogis. 20 mehise käki jaoks on tarvis:

• 0.6 l verd
• 0,4 l vett
• 200 g soolaliha
• 200 g sibulat
• 1,2 kg odrajahu
• 3 tl soola,
• 3 tl söögisoodat
• majoraani

Käkitainas segati igal pool värskest verest, veest ja jahust, tihke ja tugev. Möödunud sajandil hakati käkitaignasse lisama enamasti pannil praetud pekitükke sibulatega. Käkid pätsiti käte vahel valmis ja keedeti küpseks kas vees, liha keeduleemes või ka hapukapsasupis. Kui vesi keema hakkas, pandi varem valmis vormitud käkid sisse. Kui käkid pinnale kerkisid ja siis uuesti põhja vajusid, olid nad küpsed. Käkikeeduleent rüübati mõnuga käkkidele kõrvale.

Veri oli vanemal ajal ühenduses ohverdamisega, seetõttu olid vere tarvitamisel toiduks omad piirangud. Veretoidud on meile tulnud lääne poolt, rootsi ja saksa köögi mõjul, eelkõige käkkide ja jahuvorstide tegemisega. Tavalises kõnepruugis ei rõhutatud kunagi verd, nii verega kui vereta käki kohta öeldi käkk või kasutati kohalikku murdenimetust (pall, mauk, makk, pull, palt, lütsik). Kummast käkist jutt oli, selgus täiendavatest sõnadest ja nägemisest.

Verikäkki on söödud Eestis igal pool juba sel ajal, kui samas piirkonnas söödi veel valgeid, ilma vereta tehtud verivorste. Verikäkid on vanemal ajal olnud perekondlike pidupäevade ja tähtpäevadega seotud toit, eriti pulmades esimese toiduna kuni 19. sajandi lõpukümnenditeni. Neid söödi üle maa eriti mihkli- ja mardipäeval, ka kadripäeval ning muidugi jõulude ajal.