Jõulukuusüdamiku poisid

Foto: Taavi Leppiman

Kui neljal loomemehel on ühel päeval sünnipäev, siis sellest peab sündima midagi erilist. Kui vaid keegi inspiratsiooni annaks. Vaadake, kes!

Toomas Lunge on küll ja veel jälginud neid, kes astunud üle 50. eluaasta läve. Ta mäletab, kui seda tegi isa koos vennaga, tema onuga. «Vaatasin, et need mehed ikka jagavad nüüd matsu,» lausub ta.

Järgmise nädala pühapäeval jõuab ta sama kaugele, saab samuti viiskümmend. «Kas nad ikka jagasid matsu?» küsib ta retooriliselt isa ja onu juubelit meenutades. «Kunas mina hakkan jagama?»

Aga nii palju jagab ta küll, et tähtpäeva tähistamisest pääsu pole. Mis teha? Juubelikontsert? «Välispidiselt paistab, et suur osa kontserte ongi kellegi juubeldamine,» nendib Lunge. «Et vaatame ajas tagasi ja poetame pisara. Väga armas...»

Kuid midagi teistsugust läks juba aasta algul idanema.

Siis aitas Lunge klaveril ilmestada oma klassivenna, ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho 50 aasta juubelit. Uskumatu küll, aga Kiho, matemaatikadoktor, pakkus juubelil külastajaile kaheosalise kontserdi laulude ja luuletustega. Finale ultimo’ks oli see, et viiulimees Indrek Kalda pügas Kiho klõka-klõka-kääridega nulli peale. Ehk siis: mees, Kiho, tegi seda, mida mees polnud veel kunagi teinud, aga tahtis ükskord ära teha.

Kui tore oleks teha ka oma juubelil midagi sellist, mida varem teinud pole, jäi Lunget kummitama.

Kahandatud vastutus
Vähemasti polnud Lunge oma suure sünnipäeva murega ihuüksi. On sõpru, kellele toetuda.

Kultuurilooliselt on vähe teada fakt, et nii nagu Lunge saab 15. detsembril 50, saavad täpselt samal päeval muusikud Jaak Johanson ja Tõnu Raadik vastavalt 54 ja 56 ning luuletaja Indrek Hirv 57. Kunagi kaugetel kaheksakümnendatel, Vene ajal, olid 15. detsembri mehed Lunge, Raadik ja Johanson marssinud Tallinnas vanalinna päevadel raeplatsilt Harjumäele ja seal inimestele musitseerinud. Lungele jäi hinge peale: mis oleks, kui teeks sellise bändi korra veel?

Tänavu kevadel poetas ta mõtte arglikult Raadikule. Too haakus plaaniga kohe. («Olen oma plaadiettevalmistustega ajahädas,» vabandas Raadik e-kirjas, kui soovisin temalt Lunge versiooni vettpidavust kontrollida. «Miksin eeldatavasti öö läbi lugusid kokku, ei taha muid mõtteid vahele segada.»)

Johanson haakus samuti. «Siin ei olnud midagi pikalt mõelda,» lausub Johanson. «Ma võtan seda Lunge juubeli tähistamisena, tal on kõige ümmargusem tähtpäev.» Ja lisab naerdes: «Ta on igas mõttes kõige ümmargusem.»
Hirvgi oli Lunge sõnul valmis kampa lööma, ent ühel tingimusel: ta tahab laulda ka. «Ega ma kujutanud päris ette, mis see on,» tunnistab Hirv tagantjärele. «Aga ma usaldan Toomast. Minu osa on võrdlemisi väike.» Ja ta lisab: «Selle võrra on mul vähem vastutust.»

Kontserdikaaslased kokku aetud, resümeerib Lunge: «Mulle meeldib meie vastutustundetu optimism.»
Aga neli 50-aastast ja vanemat meest laval... Keegi peaks ju ilus ka olema!?

Särasilmade tekitaja
«Mõni peaks ilus ka olema,» soostub Lunge.
Niisiis, koos nelja mehega astub lavale Inga Lunge (32, sarja «Pilvede all» Piret), Tooma abikaasa, pooleteiseaastase Nora Anni ema.

«Inga on inspiratsiooniallikas,» selgitab Toomas Lunge. «Kui laval on punt mehi, siis naine lööb neil ikka silma särama.» Ja Inga laulab ka.

Pooled lood, mida mehed ülehomsest algaval Jõhvi-Pärnu-Tartu-Tallinna kontsertturneel ette kannavad, on loodud küll Hirve tekstidele, kuid kontserdi tunnuslaulu lõi Toomas Lunge abikaasa Inga tekstile «Maas ei ole ühtki jälge / Palun ole hea ja kõnni mu ees / Vanad teed, vanad naljad ja ajad / Las ununeb hetkeks kõik see» («Jäljetud rajad»). Lõi meloodia kõigest tunniga. Sest inspiratsioon (Inga!) tabas teda «nagu välk selgest taevast» – just nii ta ütlebki. «Ohh, ta on nii tubli, kui ta kätte võtab!» kiidab Toomas Lunge.

Nois Inga Lunge ridades põimubki kontsertturnee põhiprintsiip. Juhtmotiiv. Kvintessents. Peitub selle mõistmise võti. Need mehed, kõik lugupeetud eas, ei vaata tagasi, kuigi vaadata oleks – ja paljut –, vaid lähevad edasi.
«Olen toredalt õhku täis,» kuulutab Lunge.
Eks siis näis, kas ta matsu ka jagab.