Mis tundega Eesti jaoks positiivse euro-otsuse vastu võtsite? Tuli see teile üllatusena?

Ei tulnud. Kuna normid olid kõik täidetud, siis ei saanud see teisiti minna. Aga tunded on kahetised ja mingi kripeldus hinges.

Täna ei kahtle enam keegi selles, et sellisel kujul pole euro jätkusuutlik. Vaja on teha olulisi eelarvereforme ja anda Brüsselile rohkem võimu eelarvete koostamisel.

Paljud Euroopa riigid pole oma kulubaasiga enam konkurentsivõimelised ning laenamine lükkab ainult probleeme edasi. Eesti on ju hea näide, kuidas kärpides ja mitte valuutat devalveerides on võimalik edasi elada. Euroopa vajab praegu selliseid kangelasi.

Nii et oleme hea eeskuju teistele?

Seda sõna ma siiski ei tahaks kasutada. See otsus, et laenu võtta, oli ikkagi paljude riikide ühine otsus. Maailma majandus hakkas poolteist aastat tagasi peaaegu seisma jääma ning vajas turgutust. Kui me ei saanud eelmisel aastal sobilikel tingimustel laenu võtta, siis minu keel küll ei paindu ütlema, et olime hästi targad ja tublid. Olime rohkem sundviskes.

Olite üks neist, kes vähemalt mingil ajal asjasse üsna skeptiliselt suhtus.

Kui mullu esimeses pooles oli puudujääk umbes kuus protsenti SKTst, siis ütlesin, et edasi kärpida pole võimalik, sest siis ei jää enam midagi järele. Edasi valitsus küll natuke veel kärpis, aga põhiliselt võeti dividende ehk suurendati tulusid. Eesti Energial võeti piltlikult öeldes püksid jalast ära. Ja kõik euro nimel.

Mis on eurotsooni astumise plussid ja miinused?

Plussid on selged: jäävad ära konverteerimise kulud, hinnastamine muutub läbipaistvaks nii eestlastele kui ka turistidele, kaovad jutud devalveerimisest.

Nüüd on aga selgunud, et Euroopas on vaja 500 miljardit eurot kokku panna ja et Eestigi peab selles osalema. Seni oleme harjunud ju kogu aeg Euroopast saama, nüüd tuleb järsku ka andma hakata. See võib olla Eesti inimesele harjumatu olukorras, kus ise laenu võtame ja reserve kasutame.

Neivelt: sellisel kujul pole euro jätkusuutlik

Börsielekter tegi septembris aasta hinnarekordi