/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/05/12/366918t1h63f8.jpg)
Eilne päev andis põhjust üksteise õnnitlemiseks. Kindlasti võime olla rõõmsad, et hinnangud Eesti sobivuse kohta eurotsooni riikide hulka olid head ja julgustavad.
Juhtkiri: palju õnne, rühime edasi!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On vägagi usutav, et ka eesootavad otsustamise päevad, mis Eestit ja eurot veel lahutavad, teevad meile rõõmu. Neil päevadel võime üksteisel kätt suruda ja siis edasi rühkida, otsides oma ühiskonna sisulisi eesmärke ja püüeldes nende poole.
Kindlasti on tähelepanuväärne, millisel moel jagatud eesmärk on Eesti ühiskonda ühendanud. President Toomas Hendrik Ilves ütles tabavalt: «Tunnustan siin Eesti rahva mõistmist ja toetust, ilma milleta ei oleks olnud võimalik riigi majandusolukorra stabiliseerimine ega ka Euroopa Komisjoni ettepanek Eesti euroalaga ühinemiseks.»
Usaldusväärne euroraha on olnud Eesti eluline huvi ja on seda edaspidi veelgi enam. See tähendab üksiti, et meid peaks vägagi huvitama, milline on Saksamaa avalik arvamus, kuidas saavad hakkama kreeklased ning kui edukad on Hispaania või Briti saarte poliitikud näiteks oma riigi kulude usutavatesse piiridesse saamisel.
President Ilvese sõnade juurest edasi mõeldes peame tõdema, et kogu Euroopa Liit ja selle lisanõuetega osa, rahaliit, pole nähtus, mis saaks pikaajaliselt edeneda lahus sellest, mida arvavad ja tunnevad Euroopa riikide kodanikud. Mõtteviis, et küllap rikkad sakslased kõik kinni maksavad või kreeklased mis tahes võlaintressi ära kannatavad, pole jätkusuutlik.
Eesti inimestele juba pähe kulunud Maastrichti kriteeriumid on reeglite raamistik, ent kahjuks on riikide parlamentide ja valitsuste tegelik käitumine eelarvete tegemisel olnud midagi muud. Veidral kombel on alles eurotsooni pürgiv Eesti osutunud reeglite täitmisel eeskujuks.
Peame mõistma, et igal pool elavad inimesed. Nagu meil 2007. aasta parlamendi valimiste eel näiva rahakülluse laine üle pea kokku lõi, on ka kõigis teistes ühiskondades ahvatlus kulutada ja lubada rohkem, kui rahakoti paksust vaadates mõistlik oleks.
Riigid pole täitnud kohustusi, mis nad ise endale lepinguga on võtnud. On rõõmustav, et Euroopa Komisjon tuli eile välja mõtetega, kuidas riikide eelarveid enne nende vastuvõtmist Euroopa ühishuviga kaaluda ning parlamentidele nõu ja hoiatusi anda.
Oluline on mõista, et nende kavade taga pole mitte teadlaste või poliitikute hetkeajel sündinud geniaalsed mõttevälgatused. Pigem kriisi surve all sündinud hädavajadus leppida ühishuvide arvestamisega oma poliitilise mugavuse arvel.