Järg: kas riigi jaoks on Mercedes ja Zaporožets samaväärsed?

Raul Järg. Foto: Tairo Lutter

Ühtegi potentsiaalselt kultuuriväärtuslikuks peetavat hoonet, mis oleks hinnapõhise hankega tellitud, täna kahjuks ta nimetada ei suuda. On ainult miljoneid maksma läinud papptaldrikud, kirjutab Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg.

Hiljuti väitis Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) juhatuse liige Elari Udam Postimehele antud kommentaaris, et nende projekteerimistööde tellimine tugineb kolmele sambale: kvaliteet, aus konkurents ja rahaliste vahendite säästlik kasutamine, tuues eraldi välja, et madalaim projekteerimishind ei ole tähtsaim. Kas RKASi juhataja mainitud sambad kannatavad ka kriitikakoormust või vajuvad armatuuri puudumise tõttu vastuargumentide raskuse all kokku?

Kvaliteedisambast parema ettekujutuse saamiseks võib näiteks ette kujutada, et meil pole vaja hankida arhitektuuri, vaid mõnd igapäevasemat asja, näiteks autot, millega minna kestvusralli starti. Kas me teeksime valiku lähtudes põhimõttest «rattad on, mootor on, rool on - valin nendele omadustele vastavate autode hulgast kõige odavama»? Keegi meist ei teeks seda, sest just kõige asjakohasem kriteerium – kvaliteet – jääks nii arvesse võtmata. Majade kavandamise puhul on valiku tegemine oluliselt keerulisem. Lihtne oleks teha valikut valmistoodete vahel nagu valitakse autot autosalongis. Majade puhul, mida alles kavandama asutakse, meil paraku sellist võimalust pole. Majade kavandamisel tuleb valik teha teadmata, milline lõpptulemus täpselt on ja seega saab hinnata ainult võimekust head tulemust välja töötada.

Täna kavandatakse valdav enamus avaliku sektori (sh RKASi) poolt rajatud hoonetest läbi hinnapõhiste hangete. Teisisõnu: majade kavandamine usaldatakse neile, kes on valmis seda tegema kõige odavamalt. RKASi juht peab kvaliteedisambaks nõuet, et projekteerijal oleks diplom ja varajasem hoonete projekteerimise kogemus ning täidetud veel mõned lõpptulemust vähe määravad tingimused. Rattad on, mootor on, rool on, järelikult on auto ja sobib.

Tegelikult on siinkohal tegemist kõigest eel- ehk kvalifitseerumistingimustega. Neile vastamine ei garanteeri veel kvaliteeti, vaid on eeltingimuseks kvaliteedi hindamisel. Kas oleks üldse mõeldav, et ilma neid tingimusi täitmata saaks keegi projekteerida? Kui võtame tööle tippspetsialisti, siis peame iseenesestmõistetavaks, et tal on erialane haridus ja varasem töökogemus. Need on tööintervjuule pääsemise eeltingimuseks. Kandidaatide kvaliteeti vaagitakse alles pärast eeltingimuste täitmist. Majade kavandamisel oleme sarnases olukorras - peame tegema valiku varasemate töötulemuste ja antavate lubaduste põhjal.

Kui majad oleksid pelgalt ilmastikukindlad ehitusmaterjalide korrastatud kogumid, oleks praegune arhitektuurihangete läbiviimise praktika igati adekvaatne. Aga kas pole nii, et ehitatud keskkonnal on ka kultuuriväärtuslik mõõde? Muinsuskaitseamet tegeleb eelmiste põlvkondade kultuuripärandi kaitsmisega, eelmiste põlvkondade ehitatu seast seast väärtusliku esile toomise ja hoidmisega. Aga uued ehitised, milline on nende jälg? Kas need on pelgalt tarbeesemed, otsekui papptaldrikud? Ühtegi potentsiaalselt kultuuriväärtuslikuks peetavat hoonet, mis oleks hinnapõhise hankega tellitud, ma täna kahjuks nimetada ei suuda. On ainult miljoneid maksma läinud papptaldrikud.

Arhitektuuriõppejõud annaksid riigihangete projektidele hindeks heal juhul «3», lisades, et töö on arhitektuuriliselt saamatu ja põhjalikult läbitöötamata. Hangetega saadud hoonete arhitektuuri kesine tase võib olla põhjustatud madalaimat hinda pakkuvate arhitektide tagasihoidlikumast võimekusest, aga väga suur roll on sellele, et madal hind ei lase projekti põhjalikult läbi töötada ning käiku antakse esimene vähegi kõlblik versioon. Tulemuseks on see, et «kolmelised» projektid võetakse aluseks miljonite eurode avaliku raha investeerimisele. Õigupoolest peaks sõna «investeerimine» asemel kasutama sõna «raiskamine». Kui sama raha eest on võimalik ehitada arhitektuurselt väärtuslik hoone, aga ehitatakse väärtusetu, siis on see ressursside raiskamine. Ebaefektiivselt ei saa kasutatud mitte ainult miljonid, vaid ka vaimne potentsiaal, mis meil täna olemas on ja mis leiab praegu rakendust vaid ärksamate erasektori tellijate ning arhitektuurikonkursside kaudu. Raisku läheb ka võimalus luua juurde head elukeskkonda, sest igale kohale linnaruumis saab ehitada vaid ühe maja ja kui see saab kord juba valmis ehitatud, jääb see sinna aastakümneteks või veelgi kauemaks. Seega võib praegust arhitektuurihangete korraldust nimetada mitmekülgselt kvaliteetseks raiskamiseks.

Projekteerimine on osa tervikprotsessist, mille käigus ehitatakse väga kalleid hooneid ja muid rajatisi. Projekteerimine maksab rajamise- ja kasutamiskuludest vähem kui 1%, kuid määrab ülejäänud 99% suuruse. Vale valik projekteerimisel annab kokkuvõttes kallima ja kehvema tulemuse. See põhimõte peaks olema hästi tuttav ettevõtjatele, kes uusi toodeid ja teenuseid kavandavad. Kes ei ole seda tõde raamatust õppinud, on õppinud elust või tänaseks pankrotti läinud. Riighanke korraldajaid aga pankrotihirm ei motiveeri. Seetõttu on sellist tarkust nendeni võimalik viia vaid õigusliku regulatsiooniga - projekteerimishangetel tuleb kvaliteedi hindamine õigusaktidesse senisest palju täpsemini kirja panna.

Tänane Riigihangete seadus ütleb, et juhul kui hangitava objekti kvaliteedikriteeriume ei saa üheselt ja ammendavalt loetleda, ei tohi hanget läbi viia hinna põhjal. Seadusandja mõte on vältida sellega olukorda, kus võrreldakse võrreldamatuid. Arhitektuuri ja ehitusprojekti tellimine on just üks sellistest teenustest, kus pole võimalik üheselt ja ammendavalt kirjeldada ostetava teenuse kvaliteeti ja ulatust, mistõttu hinnapõhise otsustuse tegemine pole lubatud. Seda kinnitab ka Soraineni õigusbüroo poolt tehtud analüüs, millega saab tutvuda Eesti Arhitektuurikeskuse kodulehel. Paraku on tänane õiguspraktika risti vastupidine - avalik sektor tellib enam kui 90% ehitusprojektidest hinnapõhiste hangetega ehk lihtsustatult öeldes rikutakse seaduse mõtet.

Tuginedes eelpool öeldule ja sellele, et hangete puhul on tegemist väga suure hulga avaliku raha investeerimisega, tulebki meil esitada küsimus, kas avaliku sektori poolt täna ehitataval keskkonnal peab olema kultuuriline mõõde? Kui see vastus on jah, siis tuleks Riigihangete seadust täiendada nii, et ka riigi poolt tellitud hooned tõstaksid meie avaliku ruumi kvaliteeti ning oleksid näited parimast Eesti arhitektuurist ja riigile ka oluliseks ekspordiartikliks.