Koolitaja Raimo Ülavere kirjutab oma blogis õppimisest ja sellest, kuidas saadakse meistriks ning mis saab edasi.
Kuidas käib meistriks saamine?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga kord, kui näen kedagi vahetamas ametit, alustamas uut harjumust või treenimas end mingis teemas või valdkonnas paremaks, meenub mulle asjaolu, et maailm pole lineaarne. Alati tundub muutuse loogika olevat samasugune – alguses pusid ja pingutad, ent edasi liigud teosammul. Kuidas siis nii?
Ühe vastuse sellele leidsin Harvard Business Review artiklist, mis viitab Juan Carlos Méndez-García töödele. Mees nõustab nii start-up’e kui Fortune 500 ettevõtteid. Ning tema nägemuses on õppimine ja milleski heaks saamine pigem S-kujuga graafik.
Ehk siis. S-kurvi alumises osas on edasi liikumine vaevaline ja aeglane. Sa teed kõvasti tööd, ent tulemused on visad tulema. Ent sa teed teadlikult ja hoolega jätkuvalt tööd, omandades samal ajal kogemusi ja kasvatades teadlikkust oma tööst, valdkonnast, teemast. Kasvab ka võime aru saada ja mõista ja kasutada asjasse puutuvat uut infot, kasvab ka enesekindlus ja kompetentsus.
Ning siis saabub hüperreaktsioon – kasv tulemuslikkuse mõttes kasvab ülikiiresti, me õpime kiiresti, areneme kiiresti. Meil on põnev, adrenaliin möllab, unustame ajataju, oleme otsekui voos.
Ja siis saavutame meisterlikkuse (õigemini jõuame sellele õige lähedale, päris kohale ei jõua ehk kunagi). Ning põnevust on vähem. Head tunnet on vähem. Õpime ka vähem. Liigutused, tegevused on rohkem «automaatsed». Kogu see tegemine ei paku enam nii palju pinget – me juba oskame seda asja päris hästi ja õppimise ja uute kogemustega kaasnev põnevus on kadunud. Võib saabuda tüdimus ja tunne, et «ma olen seda asja juba näinud». Ja olemegi jõudnud S-kurvi ülemisele platoole.
Edasi? Inimlik ja mugav oleks jääda tiksuma oma meisterlikkuse tasemele. Ehkki pinget pole, tunneme ennast sealt mugavalt ja turvaliselt ja miks peaksimegi tahtma seda olukorda muuta? Ja ometi peaksime seda tegema. Ehk teisisõnu võtma julguse kokku ja hüppama järgmise muutuse kõverale. Méndez-García soovitab aga hakata uut muutuse kõverat endale tekitama juba oluliselt varem kui meisterlikkuse tipptasemel. Ehk, kui hakkab tunduma, et juba oskan ja olen päris hea, tuleks hakata vaatama ringi uute harjumuste, uute väljakutsete järele. Sest siis, kui saabub tüdimus, oleme valmis hüppama uude muutusesse etapis, mil muutuse tulemuslikkus on valmis piltlikult öeldes «lendu tõusma». Ja nii hüppame – ülikiire kasvufaasi, adrenaliin möllab, meil on põnev, tunneme ennast täisväärtuslikult, õpime ja kasvame mentaalselt kiiresti.
Ja üks asi veel, mida eksperdid soovitavad: proovi õppimise S-kurvide puhul mitte keskenduda rahalisele kasumile, vaid pigem uute kurvide-muutuste leidmisele. See võimaldab vältida järske kõikumisi sissetulekutes. Lihtsamalt: kui oled juba mingit ametit selgeks saamas, tasub endale kõrvale vaadata midagi uut ning hakata sellega pisitasa juba tegelema. Teades, et mingil hetkel saabub igas ametis «küpsus» ning üleminek teisele ametile, positsioonile, valdkonda, tasemele on kiirem ja ühtlasem.