Jürgen Ligi: otsustav päev, mis ei otsusta kõike

Rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: Liis Treimann.

Rahandusminister Jürgen Ligi kirjutab, et euro pole kunagi olnud valitsuse eesmärk, vaid ainult teetähis. Kui selleni on jõutud, tuleb liikuda edasi, imedele lootmata. Sel juhul toob see meie majandusele tõuke, millest paremat pole leida.
 

Täna on Eestile väga tähtis päev. Lõuna paiku selgub Euroopa Komisjoni ettepanek meie liitumise kohta eurotsooniga. Komisjoni seisukoht paneb otsuste reeglipärases reas põhja valitsusjuhtide ja rahandusministrite lõplikele otsustele juunis ja juulis. Tähtsaks teeb tolle päeva muidugi otsustatav asi ise.

Viimase aja sündmused rahaliidu sees sunnivad siiski lahti rääkima, miks liitumine meile tähtis on, ja rohkemgi seda, miks see tähtis asi sisuliselt midagi ei muuda ega muuta tohi. Euro on osutunud sel määral müüdiks, et tuleb olla valvas ja mitte lasta end sellest eksitada. Jutu käigus selgub siis vahest seegi, kas euro ikka tuleb või ei tule mitte.

Küllap igaüks on kuulnud, et valitsus teeb kõike euro nimel ning euro ongi tema tegevuse mõte ja eesmärk. Et enim tollest tegevusest räägitakse kärbetest, on sündinud kinnismõte, et kärped on ohvrid euro altarile. Kuna valitsuse otsused ja karm tegelikkus näivad kergesti ühe ja sama asjana, järeldub pea loogiliselt, et majanduskriis on euro pärast ja valitsuse otsus. Päris edukalt on läinud valijaile kaubaks väited, et oleme maksnud euro eest 100 000 rikutud elu või 40 000 töötuga. Müüjateks on poliitikud, kes otsest eurovastasust kasulikuks müügiks polegi pidanud.

Kui eelarvejuttu lipsab «ootame ­euro ära», kui küsitakse «plaani B» või ponnistatakse pidada seminare «elu pärast eurot», paistab ikka välja arusaam, et euro on rahana piiritu, arengule sihtpunkt ja maailmale kese. Meil tuleb selle järgi olla vaid kuulekas sulane.

Seepeale soovitan ma sirvida põhiseadust, avardamaks arusaamist valitsuse missioonist, ning eristada eesmärke vahenditest. Mis eurosse puutub, siis maailmas elatakse ära ka selleta ning eurotsoonis on riike, kus elu ja olusid kibedalt kirutakse. Hakkama saamiseks tööl käia, raha teenida ja seda ka lugeda osata tuleb nii siin kui seal.

Eesti omakorda on riik, kes ütleb, et tahab liituda eurotsooniga, ent ise võttis euro omaks enne selle loomist. Me sidusime 1992. aastal krooni euro tuumikvaluuta Saksa marga külge ning hiljem euro endaga. Eurodes käib pea kogu me väliskaubandus, sealhulgas 70 protsenti Euroopa Liiduga. Eurodes oleme võtnud ja peame ka tagasi maksma laenud ning sellest majandusruumist pärinevad välisinvesteeringud. Aktiivsed rahapoliitilised otsused, mis määravad me raha hinda, tehakse Euroopa Keskpangas.

Aga raha välja vahetamist on kah väga vaja. Varjatult või varjamatult kanname kogu aeg kulusid, mida tehingute eurodest kroonidesse ja tagasi vahetamine kaasa toob. Veel märksa olulisem on aga turgude umbusk ja teadmatus väikeste valuutade ja majanduste vastu. See lisab meie laenudele hinda ning jätab kõhklema investoreid. Meile saavad seega osaks kõik eurotsooni mured ja piirangud, ka lõunapoolsetest riikidest tulevad ärevad uudised, ent ei saa osaks usaldusväärsuse ja maine kasud, mis suurel rahal ja majandusruumil väikesega võrreldes on.

Eesti ei ole euro nimel teinud midagi väga spetsiaalset. Riik on küll kõvasti koomale pidanud võtma ja koomale võtta on tulnud ka maksumaksjal, aga selle põhjus on tegelikult kriis ja eelnenud buum. Kriisi leevendamiseks ja kiuste tuleb riigil teatud kulusid säilitada või isegi suurendada, mistõttu oleme eelarve ülejäägist langenud defitsiiti. Kuigi meil on olnud kuulda palju kadestamist teiste riikide stiimulpakettide pärast, on Eesti enda fiskaalstiimul Euroopa Liidu keskmise tasemel, struktuurivahendite kasutamise kiirendamisega kokku üle sellegi.

Ent igal asjal on piir. Kehtib reegel, et majanduse stimuleerimine on tõhusam suuremates majandustes, väiksemad lekivad rohkem. Eesti siiski pingutas ning panustas mõistlikult – sotsiaalkuludele, tööturule, investeeringutele, ettevõtlustoetustele ja haridusele. Aastaga on tugevasti revideeritud kriisi alguse Keynesi-vaimustust, vähemasti vaimustust tema robustsetest tõlgendustest tänapäeva majanduses.

Praegu ütlevad valitsusi nõustavad professorid, et majanduse stimuleerimise võimalusi on üle- ja ohte alahinnatud. Arenenud riikide suurimaks majandusprobleemiks on saanud tegemata struktuursed reformid, võlad ja defitsiidid rahvastiku vananemise taustal. Eesti oludes tuleb teadvustada, et mullide uuesti puhumine tähendaks vaid vajalikest muutustest loobumist ja võlgu korraga. Välisturgude stimuleerimine pole üldse meie võimuses, aga ekspordi langus oli üldisest langusest kiirem.

Tööpuuduse allikaid ei maksa otsida mõistlikust rahanduspoliitikast, vaid minevikus kuhjunud struktuuriprobleemidest, usaldusväärsuse langusest, kohanemiste hilinemisest. Meiega sarnased riigid, kes rahan­duses hilinesid, on meist tööpuuduse poolest kehvemas seisus. Majanduslanguse suurus on riigiti erinev, kuid langemise koht sarnane – Euroopa on SKT poolest enamasti tagasi aastates 2001–2006, Eesti 2005. aastas.

Eesti suur eelis on Euroopa Liidu madalaim võlatase ja väiksemaid eelarve puudujääke. Me ei pea laenama mitu korda kallimalt, et teenindada vanu laene, ega ähvarda meie maksumaksjaid maksutõusud, mis ootavad ees enamikku Euroopast. Meie ettevõtted pole sõltuvuses stiimulitest, mille hoidmine pole enam jõukohane, ära võtmine mõjuks aga šokina.

Rahulolus, mida seni tehtu pakub, pole veel kübetki rahapaberist. Endaga toime tulema peab nii krooni- kui eurotsoonis. Eesti on eelarvepoliitika põhitõdedega harjunud paarkümmend aastat.

Minu silmis pole euro kunagi olnud valitsuse eesmärk, vaid ainult mobiliseerimise vahend ja teemärk. Selle järgi on hea olnud liikuda, teades, et ühiskond vajab sümboleid ning majandus usalduse ja kvaliteedi märki. Me peame oma teetähisest mööduma, tegemata liikumise viisis muutusi ega lootma imedele. Sel juhul toob euro meie majandusele tõuke, millest paremat pole leida.

Vahest sai eelnevast selgemaks ka euro tulemise küsimus. Euro pole tuleja, selleni tuleb aga jõuda. See sõltub tööst, kokkulepetest ja kriteeriumidest. Eesti on 2002. aastast lausa kohustunud euro esimesel võimalusel kasutusele võtma ning eurotsooni enese eesmärk on laieneda. Mõõdetavad kriteeriumid, mille põhjal riigi kõlblikkust hinnatakse, on kokku lepitud ja Eestil täidetud.

Jätkusuutlikkuse nõue jätab mõistagi spekuleerimise ruumi ja Euroopa Keskpank ei saa kindlasti jätta väljendamata muret näiteks inflatsiooni pärast. Viimane on meil ju alles hiljuti olnud kõrge ja kõige madalamate sekka see meie hinnataseme tõttu vaevalt igavesti jääbki. Ent enamik hinnakonvergentsist ELiga on ära toimunud, minevik ei kordu ning Eesti ei lisa tsooni ebastabiilsust. Spekulatsioone meie võimaliku võlakirja oletatava intressitaseme ümber peetakse ebapraktiliseks – me ei sõltu oluliselt laenamisest ja see arv jääks igal juhul vaieldavaks.

Otsus liitumisest tuleb siiski poliitikutelt ja poliitiline otsus see ongi. Realist olles – kõige tugevam poliitiline otsus on, et kriteeriumid on mõõdetavad ning kokkulepped kehtivad. Tundub mõeldamatu, et reeglite täitmist ei tunnustata, sel ajal kui rikkumistega nii valusalt võideldakse.